Viimane päev koos emaga

Ja see päev oligi reede 24 mai  kui olin viimast korda elusa emaga ..  Pool sellest ajast ma nutsin ja palvetasin nii nagu oskasin, sest ema olukord oli täiesti väga kriitiline  teadsin et  nüüd on veel viimane aeg öelda emale kui palju ma teda armastan ja kui palju head ta on elus minu jaoks teinud ja et ma ei unusta tema headust ja  ta jääb alati minu mälestustesse  ainult head mäletades … .. Seda kõike ma ütlesin ja palusin ka oma üht sõbrannadest et ta  loeks mulle telefoni peale  mingi ilusa palve ja ta tegi seda , ema  oli nagu  unes aga kui telefoni talle kõrva äärde panin siis  muudkui noogutas palvetele kaasa.  Ta kuulis kõike .  Palusin neid õdesid seal et tehtaks talle valuvaigisteid kuna ta näost paistis et tal on väga valus kusagilt  Teate see õde ütles mulle et "PEAB KANNATAMA" ma küsisin: Haiglas ? Kannatama     ?
 ma olin nii endast väljas aga siis nad tegid ikka talle mingi valuvaigistava süsti et ta saaks öösel vähemalt rahulikult magada  Oh see oli nii õudne …  see kui näed kuidas vanainimene peab kannatama ja  keegi ei aita .. ei saa aidata …  No vähemalt ma olin tema juures  ..  Ema ütles mitu korda minu nime ja  kutsus kalliks tütrekeseks  .. rohkem ta ei suutnud midagi välja öelda …