Hall
küll on igav värv
tänavad on hallid, inimesed on hallid
riided on hallid seljas
mõtted on igavalt hallid
elu on hall---- kui oled juba selles vanuses
õieti ega vanuses polegi küsimus -- kui oled vana ,aga jaksad veel võidu joosta noortega, või siis vähemalt sammu pidama koos nendega .. aga ei - seda suutmata oledki igav ja hall
Mina ei suuda juba ammu ei joosta, hea kui keppidega veel kargutan vähe ringi ...
Millest saaksin ammutada energiat ? Põhiline vastus on et Lastest ja lastelkastest ja armastusest .
Tahaksin suhelda lastega ja lapselapsega . Ei jaksa ise sinna minna oma tervise pärast .
Vanem poeg käib perega korra aastas külas ja siis on tõesti nagu saaksid suure portsu elujõudu ja tahtmist .. aga noorem poeg pole sedagi saanud teha 10 aasta jooksul kaks korda ... täitsa p----
Siis aastas korra tulevad päevaks kaheks - kuidas olla rõõmus ja rahulolev ja õnnelik selle killukese üle, kui tahaks karjuda ja nutta et olete mind täielikult unustanud oma täiuslikkuse poole püüdlemisega ja elukvaliteedi viimase peal hoidmisega .. Rahateenimisega Kõik energia ja vaev kulub sinna et nende pere saaks reisida ja elada priiskavalt ja ülihästi .
Muidugi on mul selle üle hea meel, et see nii on, aga kas mina ei väärigi mingisugust tähelepanu, ega suhtlemist? minu suhtes täielik üksköiksus on ikka sügavat pettumust tekitav
Olen nii pettunud kõiges oma elus ja elamises ja selline päevast päeva kuust kuusse valudega vaevlemine on nii ära tüüdanud ...
Proovin igast päevast teha natuke talutavama ja et oleks midagigi mille nimel elada. Olen jah arusaaja inimene ja proovin endale selgeks teha, et lapsed ei saa tulla mulle nii tihti külla. sest me elame eri riikides ja noored on ju tööl ja puhkus on vaid aastas korra . Aga miks ma pean teisi kogu aeg välja vabandama . on ju telefonid skaibid watsapid facebookid .. saaks suhelda ju ka nii ... aga ei , neil pole aega ka selle jaoks ... ja milleks, neid ei huvita kuidas ma elan mis ma teen mis söön mis joon ja sellest ei maksaks rääkidagi ,et äkki oleks mul ka korra eluski abi vaja , Ei sellist asja nende pähe ai mahu, et tuleks aitaks teha midagi mis minu ellu tooks ka rõõmu , pean olema selle killukesega rahul, et aastas korra näen lapselast ja temagi on nüüd hoopis rootslane ja ei räägi minuga sama keelt ...
Poeg ütles, et õpi rootsi keel selgeks või inglise keel , muidugi õpiks kui seda vaja läheks, aga mis mõtet mul seda on õppida kui suhtlemist nagunii pole ... see kord aastas kui nad külas käivad räägivad lapselapse ema ja isa omavahel ka rootsi keeles ... ei saa aru aru, ega ei tahagi aru saada sellisest käitumisest.
Jaa . oma emaga suhtlen ma aga täielikult vastupidiselt ... Mitmeid mitmeid aastaid juba olen temaga igapäevane suhteja skype kaudu ... IGA JUMALA PÄEV --- Ei tea kas selliseid tütreid veel leidub kes oma emaga iga päev skypes räägib .. kui on siis palun tutvustage mulle end. Muidu ma arvan et olen ainuke .. Meil on ammu juba kõik jutud räägitud ja sadasid kordi üle räägitud ja pole midagi uut rääkida, aga ikka vaja iga päev järgi küsida, et kuidas läheb ja mis teed ja kuidas tervis ja kes on külas käinud ,,, kui näiteks minu lapsed Eestis käivad ja siis vanaema juures on, siis on mul täitsa sama hea meel, kui nad oleksid minu pool külas , olen ema pärast õnnelik, et tal veab ja ta näeb neid ... Muidugi on mul hea meel et 82 aastane vana inimene igapäevaselt skypes on aga ega ta muud arvutiga teha ei oskagi ja vahest läheb ka see skype rikki ja siis tal vaja arvutispetsi, kes tuleb ja korda jälle teeb ...
Siis kui ma veel terve olin ja iga aasta kaks korda Eestis käisin kuna ka mina olin tööl ja puhkust võtsin kahes osas, et saaks ema sünnipäevaks ja emadepäevaks Eestisse siis oli ka nii, et põhiliselt kulus aeg koristamisele ja ema kodus aitamisele , ei käinud seal ainult söömas ja magamas .. käisin poes ja ostsin kapid süüa täis ja aeg kulus muidugi ruttu ka .
Nüüd kui enam millegiga aidata ei suuda, siis ei ole ka kaua aega enam käinud . Ei suuda vaadata kuidas ema õnnetu näoga istub ja vaatab kuidas ta tütar keppidega kooberdab ... parem olen juba siin oma kodus ... aga suhtleme ju iga päev ikka ..
Saadan talle pakke inimestega kes siin Soomes tööl käivad ja vahepeal Eestimaal käivad suured kotitäied mida suured mehedki vaevu jaksavad tõsta .. aga kohale nad viiakse ja näen kuidas ema rõõmustab ja saab energiat ... See just on see tähtis asi, et tahad teisele head meelt teha ... tahad teist rõõmustada .. Minul on see nii veres ja eks olen ehk seda emalt õppinud, sest ega ma muidu lapsepõlves kunagi niisama kiita ei saanud kui pidin eriti sügavasti pingutama ja midagi eriti palju head tegema .. niisama ei armastanud mind keegi niisama et lihtsalt olemas olen .. Isa armastust pole kunagi tundnud ainult purjus peaga peksmist ja lõugamist .. Emaga sain küll hästi läbi ja proovisin talle kogu aeg meeltmööda olla ja kuulata mida ta mulle õpetab .. ja jumala pärast mitte häbi teha talle oma käitumisega .. Ei ole kunagi tundnud et ema armastab mind . isegi mäletan seda hästi, kui arvasin et ema õde (minu tädi ) armastab mind palju rohkem kui ema ise ... ka füüsiliselt karistas kui ei teinud seda mida ta tahtis ...
Jaa ja nüüd muidugi olen emalt kuulnud kiidusõnu rohkem kui kunagi varem, aga see ei ole mulle enam nii vajalik kui oleks olnud lapsena ...
Tundsin ennast nii mahasurutuna , madala enesehinnanguga ja väärtusetuna .. sain sellest foobiast lahti alles siin Soomes elades, aga see ka ei kestnud kaua kuna töötrauma tagajärjel liikumisvõime halvenes ja enam ei suutnud käia ega liikuda õieti kui sohva ja külmkapi vahet .. Muidugi on hea et ma nüüd saan käia ujulas nii tihti kui suudan .. ja saan vähe liigutada sest kodus ju ei liigu peaaegu üldse ...
AGA EI LANGE NÜÜD ENAM SÜGAVAMALE AHASTUSSE VAID JÄTKAN TAAS RÕÕMSALT JA NII HÄSTI KUI SUUDAN . ENNAST HALETSEDA ON VAHEST NII HEA - HAHAHAHAHAA🙋
AGA SEE ENESEHALETSUS EI AITA VAID AITAB SEE KUI VÕTAD ENNAST KÄTTE 🙆JA NATUKE TEED MIDAGI HEAD JA ENESETUNNE TÕUSEB ..
👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯
Sõbrannad on praegu puhkusel Horvaatias (Kroatia)
saadavad ilusaid pilte ja ootan neid tagasi ja kindlasti toovad midagi mälestuseks kaasa , sest nad ongi mu parimad sõbrannad ja ei jäta mind päris üksi, njah , palusin poega eelmisel aastal et kui ta Hiinas käis- et tooksid mulle Hiinast teed ... muidugi ei toonud - neil pole seda soont et tahaks emale rõõmu teha --- aga ma ei usu, et kõik mehed on sellised ja naised on teistmoodi ja hoolivad emadest rohkem ... kui mu oma soomlasest meest vaadata( tema pole minu laste isa) siis ega tema ka oma emaga ei suhelnud palju .. ega ei käinud külas ega ei kallistanud ... no vähemalt selles osas on mul vedanud et pojad ikka kallistavad kui üle pika aja kokku saame ... seda nad ei häbene
Vahest on vaja kirjutada südamelt ka sellised asjad mis nutma ajavad ära, et ehk siis jälle kergem ja varsti on soe kevad ja suvi ja loodame et siis kaob melanhoolia ja nukrus ...
samal ajal
HORVAATIAS
.png)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
