Lapsepõlvekodu

 Arussaare kalmistrule on maetud hästi palju tuttavaid inimesi keda tundsin just lapsepõlvest kes elasid meie külas ... ka isapoolne vanaema maeti sinna, ema sinna ei taha  ja  mina ka ei taha . Vend käis  seal  surnuaial riisus mahakukkunud lehed   ja  pildistas isa hauda, isa on surnud juba üle 10 aasta ja mina  pean tunnistama  pole seal peale matuseid õieti käinudki ehk paar korda siis kui jalad olid terved ja sain Eestit külastada aga nüüd, kui olen keppidega, siis ei saa Eestissegi  ... see Arussaare kalmistu jääb ka ema kodu juurest eemale nii, et kui käisin veel viimati emal külas, siis sinna surnuaeda ei saanudki .
Õnneks elab seal ligidal sugulasi kes vahetevahel meie isa hauaplatsi ka korrastavad, kui  seal käivad ja plats on  enam vähem hooldatud, midagi erilist seal pole, aga ma arvan, et ei peagi olema ...    ema on ka nii vana juba, et tema ei jaksa ka sinna enam minna.  Nii siis puhkabki isake üksinduses ja rahus.  Nii nagu eluski olles armastas üksinda ja rahus viina visata ja teistest ei hoolinud ... ...

 Peale selle käis venna  ka veel meie lapsepõlvekodu pildistamas , see ilus maja on nii räämas ja lagunenud, et lausa kahju kohe ....  minu teada elab seal üks perekond ka ...

maja Soomeveres

see koht on väga ilus ja kui selle maja keegi tahaks korda teha siis selleks PEAB kulutama küll üle miljoni  kui muidugi ise midagi teha ei oska ... kes aga ise oskab teha sel muidugi eelised .. 

Maja on Kõo valla piirides aga vald vist pole huvitatud nii kaunist majast  ega selle korrrastamisest .. küll sellest saaks ilusa hotelli teha või puhkekoha, kui rajada kõrvakle näiteks  mingi tehisveekogu ...

selline oli maja  Soomeveres kusagil 50 ndatel aastatel

 

Soomevere bussipeatuses

 

Soomevere , lapsepõlveaastad

 

 Tahaksin küsida : kas selline koht nagu Soomevere on kellelegi tuttav ?

Soomevere küla on Viljandi maakonnas ja Võhma linnast sõita paar kilomeetrit Põltsamaa suunas.
Kui mina 5 aastaselt sinna kolisin, siis oli Soomevere üks väga väga  tore koht elamiseks . Meile anti  4 inimese peale 1 tuba ja köök suures mõisamajas teisel korrusel .
All korrusel olid ruumid  kohalikuks klubiks, veel oli seal brigaadikeskus,  raamatupidamine, kino, toimusid tantsud ja spordiüritused ..  maja körval oli suur spordiplats... ja võrkpalliplats .Siis oli see veel "1 mai" nimeline kolhoos või siis" 9. mai "nimeline  kolhoos, mis hiljem sai Võhma kolhoosi nime .
 Mina seda ei mäleta ja netist ka pole leidnud midagi selle kohta ..
Soomeveres oli päris palju talusid, peresid, lapsi ja  noori ja Soomeveres oli ka algkool .   Soomeveres oli palju loomafarme- sigalad , karjalaudad , hobusetallid ... sepikoda ...  Inimestel oli tööd ja ka meie lapsed saime suviti seal põldudel  raha teenimas käia, kõplasime kaalikaid, korjasime kartuleid, hiljem, kui kasvasime, siis  tegime heinaküünides tööd ...  ja käisin ka emal abiks lehmi lüpsmas kui ema töötas lehmalaudas 

 Minu kodu oli Soomeveres aastast 1960- 71  - siis asusin õppima Tallinasse. Pisi Pedasse.  Mulle meeldis see kool ja meeldisid õpetajad , mõned olid eriti toredad , ajaloo õpetaja  Selma Vernik , Psühholoogia õpetaja Vaino ,  loodusöpetuse õpetaja Põntson kes oli nii naljakas meile tüdrukutele siis  

 ja peale kooli lõpetamist asusin seal ka tööle ... esimena töökoht oli Sütiste teel lasteaias . Juhataja oli väga range vanem inimene .  Tema nimi oli Ella Pross. Sain  tema käest alailma riielda.  

Sealtsamast lasteaiast sain ka väga hea sõbranna kes oli küll minust vanem 7 aastat  aga ta oli väga huvitav inimene .  Tema pani mind  esimest korda kaalu jälgima ja tänu temale langetasin kaalu  36 kilo .  oli veel teisigi töökaaslasi kellega sain hästi läbi ja üks neist oli ühe minu rühma poisi vanaema kes oli väga armas inimene ja töötas meie lasteaias kokana  . temaga suhtlesin peaaegu tema surmani välja 

 kolme aasta pärast abiellusin ja kolisin Viljandisse mehe juurde .
Praegu on Soomeveres paar inimest ( väga vähe) veel jäänud, keda mina tundsin oma lapsepõlvest , teised on kõik surnud . 
Küla on  ikka alles ja see maja kus mina elasin on ka veel alles ...

millest veel tahan kirjutada