Nii, algas see kõik sellest et ema sattus haiglasse peale õnnetut kukkumist öösel kui käis vetsus siis kukkus muidugi sellest keegi ei tea miks ja kuidas see juhtus ja ka ema ei osanud sellele küsimusele vastata Kukkus aga nii õnnetult et keha jäi vannituppa ja jalad üle lävepaku koridori , nii ta oli seal senikaua kuni tuli sotstöötaja kes toob süüa.Kuna tema tuppa sisse ei saanud siis helistati mu endisele abikaasale ,temal oli võti ja ta tuli Viljandist ja nii saadi ust maha lõhkumata lahti , Emale kutsuti kiirabi ja kuna oli nii kaua olnud pahas asendis siis jaladki olid täitsa tuimaks jäänud , Kohutavate valudega võideldes läks ta kuidagi kiirabi meeste saatel trepistki veel alla. Ei viidud ei raami ega millegiga nagu mulle lubati kui helistasin samal ajal kiirabi arstile ja öeldi et viiakse Viljandi kiirabisse. Ja nii see vanainimese elukene hakkaski minema surma poole . Sellest kukkumisest ta ei toibunudki ja õnnetu kukkumine viis ema elu . Kukkumine toimuski 23 aprillil.
Just kuu aega tagasi 23 märtsil suri tema noorem õde .Kuna sel perioodil oli ema tervis kehvakene siis me ei öelnudki seda talle .
Helistasin kiirabisse ja sain teada kuhu osakonda ema viidi
Helistasin emale ja uurisin kuidas ta ennast tunneb .
Ema vastas veel ilusasti telefonile ja sai adekvaatselt aru kus ta on .
Ütles et on pikali ja voodi servad on üles tõstetud ja ta ei saa voodist välja
Järgmine päev sain tema raviarstilt teada dr.Kruusilt et on puusaluu murd ja kahtlustas ka mikroinsulti ütles et ei söö ja teda söödetakse Ma ei imestanud kuna tean et emale haigla söögid ei maitse sest ise oskab valmistada väga maitsvat toitu . aga ka seda et ta lihtsalt pole võimeline lusikaga sööma kuna käed värisevad nii palju et seal lusikal ei püsi mitte midagi sellise värina tagajärjel . Sain ka aru et raviarst oli viisakas inimene ja oskas suhelda muretseva inimesega ehk siis minuga . Täiesti uskumatult viisakas oli . Uskumatult seepärast et tuli tegemist teha ka just vastupidise käitumisega arstiga ,õnneks tema ei olnud minu ema raviarst ja oma nime ta ei julgenud avaldada. Ja ma ei tahagi teada selle vastiku inimese nime …
Ema ei viibinud haiglas kaua 23 aprillist kuni 7 maini . Kaks nädalat , iga päevaga läks olukord halvemaks ,Korra oli käinud füsioterapeut ja ema sai istuma aga sinna ka see jäi , Mingit paremuse poole minemist ei olnud ja kui palju teda seal uuriti seda ma ei tea . Küsisin et kuhu jäi see puusaluumurd - vastati alguses et oli mõra ja pärast oli see mõra muutunud põrutuseks .
Nii palju kui emaga rääkida sain tema ütles et valusid pole aga jutt hakkas muutuma psüühiliselt mitteadekvaatseks - igasugused hääled mida ta kuulis ja hirmud mida ta läbi elas .suutis mulle veel seda edasi anda ja rääkida aga söömise kohta öeldi et keeldub ja rohtude kohta samuti keeldub . Lõpuks kahe nädala möödudes viidi ta lihtsalt tema enda märkamata üle lähedal asuvasse õendushoolduskeskusesse ÕHK nagu teda omavahel nimetati . Ema toimetati ÕHKu .
Minule helistas sotstöötaja ja rääkis et peame hakkama mõtlema hooldekodu peale et koju ta enam üksinda jääda ei saa. Rääkisin et meil on juba kokku lepitud Viiratsi hooldekoduga seal Mõnnaste teel ja koht on olemas Seda asja ajas mu vanem poeg oma isaga . Koht oli olemas . ja ette makstud juba kuuks ajaks .
Haigla arve saadeti minule ja mina maksin selle ära
Järgmine elulõpu etapp siis ÕHus
Just kuu aega tagasi 23 märtsil suri tema noorem õde .Kuna sel perioodil oli ema tervis kehvakene siis me ei öelnudki seda talle .
Helistasin kiirabisse ja sain teada kuhu osakonda ema viidi
Helistasin emale ja uurisin kuidas ta ennast tunneb .
Ema vastas veel ilusasti telefonile ja sai adekvaatselt aru kus ta on .
Ütles et on pikali ja voodi servad on üles tõstetud ja ta ei saa voodist välja
Järgmine päev sain tema raviarstilt teada dr.Kruusilt et on puusaluu murd ja kahtlustas ka mikroinsulti ütles et ei söö ja teda söödetakse Ma ei imestanud kuna tean et emale haigla söögid ei maitse sest ise oskab valmistada väga maitsvat toitu . aga ka seda et ta lihtsalt pole võimeline lusikaga sööma kuna käed värisevad nii palju et seal lusikal ei püsi mitte midagi sellise värina tagajärjel . Sain ka aru et raviarst oli viisakas inimene ja oskas suhelda muretseva inimesega ehk siis minuga . Täiesti uskumatult viisakas oli . Uskumatult seepärast et tuli tegemist teha ka just vastupidise käitumisega arstiga ,õnneks tema ei olnud minu ema raviarst ja oma nime ta ei julgenud avaldada. Ja ma ei tahagi teada selle vastiku inimese nime …
Ema ei viibinud haiglas kaua 23 aprillist kuni 7 maini . Kaks nädalat , iga päevaga läks olukord halvemaks ,Korra oli käinud füsioterapeut ja ema sai istuma aga sinna ka see jäi , Mingit paremuse poole minemist ei olnud ja kui palju teda seal uuriti seda ma ei tea . Küsisin et kuhu jäi see puusaluumurd - vastati alguses et oli mõra ja pärast oli see mõra muutunud põrutuseks .
Nii palju kui emaga rääkida sain tema ütles et valusid pole aga jutt hakkas muutuma psüühiliselt mitteadekvaatseks - igasugused hääled mida ta kuulis ja hirmud mida ta läbi elas .suutis mulle veel seda edasi anda ja rääkida aga söömise kohta öeldi et keeldub ja rohtude kohta samuti keeldub . Lõpuks kahe nädala möödudes viidi ta lihtsalt tema enda märkamata üle lähedal asuvasse õendushoolduskeskusesse ÕHK nagu teda omavahel nimetati . Ema toimetati ÕHKu .
Minule helistas sotstöötaja ja rääkis et peame hakkama mõtlema hooldekodu peale et koju ta enam üksinda jääda ei saa. Rääkisin et meil on juba kokku lepitud Viiratsi hooldekoduga seal Mõnnaste teel ja koht on olemas Seda asja ajas mu vanem poeg oma isaga . Koht oli olemas . ja ette makstud juba kuuks ajaks .
Haigla arve saadeti minule ja mina maksin selle ära
Järgmine elulõpu etapp siis ÕHus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar