Šotimaal, kus hinnatakse säästlikkust ja peetakse proteese lausa iluasjaks, on doktor Frederick Gilchristi odav teenindus ja kalduvus hambaid välja tõmmata talle arvuka klientuuri kindlustanud. Siiski oskavad arukamad mägielanikud – nende hulgas Lochdubhi politseinik Hamish Macbeth – selle seelikukütina tuntud hambaarsti liigtoimekatest kätest eemale hoida. Vaid piinavalt kriipiv valu ajab konstaabli Gilchristi hambaravikabinetti. Sinna minnes valmistub Hamish stoiliselt oma naeratusega hüvasti jätma. Aga see, mis ta eest leiab, on veelgi närvevapustavam: doktor Gilchristi surnukeha. Hulk muid kahtlusaluseid peale ühe vihase abikaasa on Macbethile suuremaks suutäieks, kui ta läbi jõuab närida. Tõendeid läbi kaaluma asudes... paljastab ta mineviku, mis on ühteaegu nii ohtlik kui ka šokeeriv.
Armastatud põnevusromaanide autor Mary Higgins Clark paljastab oma romaanis tumeda saladuse ühe perekonna minevikust. Kahe õe Kate ja Hannah Connelly elu on hädaohus, kui nende vanaisa rajatud mööblifirma Long Island Citys, kuulus oma täiuslike antiigireproduktsioonide poolest, keset ööd leekidesse lahvatab ja hooned maani maha põlevad, kaasa arvatud muuseum, kus hindamatuid antiikesemeid on aastaid eksponeeritud.
Tuhk toob nähtavale jahmatava ja võika avastuse ning äratab hulganisti kahtlusi ja küsimusi. Kas plahvatus oli korraldatud meelega? Mida tegi Kate, pikk võrratu blondiin, riigi ühe suurima raamatupidamisfirma sertifitseeritud audiitor ja tõusva moedisaineri õde, muuseumis öösel leekide lahvatamise hetkel? Miks oli Gus, pahur pensionil kunsttisler, temaga seal sellisel öötunnil? Mis siis, kui keegi ei ole see, kes ta väidab end olevat?
Nüüd on Gus surnud ja Kate lamab haiglas, rängalt vigastatud ja koomas. Kumbki ei saa öelda, mis neid sinna tõmbas ja kas sel tragöödial võib olla tegemist noore naisega, kes läks kaduma palju aastaid tagasi. Nad ei saa ka hoiatada, et keegi võib katta oma jälgi, soovides tappa, selleks et end päästa...
Samm-sammult demonstreerib Mary Higgins Clark ootusärevust ja põnevust täis romaanis oma meisterlikkust, mis on teinud tema teosed tunnustatud rahvusvahelisteks bestselleriteks.
ja Eestit külastas Barrac Obama
Kuulasin huviga tema könet teleka vahendusel .Ja soovisin ka siia ära trükkida marie Underi luuletuse mida ta tsiteeris
PÄÄLEKAEBAMINE
Ma hüüan
kogu oma rahva suust:
me maad on
haarand hirmus raske taud
me maa on
varjutatud võllapuust,
me maa -
suur lahtikaevat ühishaud.
Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!
sest põdeja
on jõuetu ja nõrk.
Kuid nagu
linnukarje kaob mu hüüd,
see hajub
tühjusesse: maailm on külm ja kõrk.
see jookseb
liiva, kaob kui pettevirv?
Mees, naine
oigab nagu haavat hirv -
see
võimumeestele vaid muinasjutt.
ja vägevate
jõuk kas loll või hull.
Kaastunnet
on vaid sel, kes hädast murt,
ja südant
ainult kannatajal - sul ja mul.
just vastu
tuult mu mõtted jälle teel,
kui kiskja
puuris märatseb mu meel
ning lahti
hammustab me ühisvaeva.
ei muuks nii
sünget lõõska hõõgu keel:
et
õigluskirg veel huugaks, enam veel,
seks
hädatrumm peab põrisema aeva.
ja välja
laotet. Nagu kivivise
käib
päälekaebamiste leegion.
mu silmad
unekatteta ja alasti,
ei talu
lugeda neis muu kui - Jumal ise.
end vaevu
läbi murdsin kaudu talvekuude
ja
leinamõtete, mu kodutruude,
alt lahti
lööma kevadesse ust.
nüüd
roosahelbeliste õunapuude
ja teiste
kauniduste juure uude
maipäeva,
kui mu meel on vihast must!
hääd
soovides kuid kurja küüsi vajun,
kes olla
võiksin tuvist vagusam.
Kui tunneks
kuradi ma sarveotsi
end
tõukavat, kas kahjurõõmus tajun,
et kättemaks
on kõige magusam?
Leidsin selle
blogist . Aitäh
