Tere tulemast blogisse



Tere tulemast minu blogisse . Oleksin väga rõõmus kui jätaksite minule siia blogisse maha märgi, et olete siin käinud ja lugenud minu ülestähendusi . Selle eest oleksin väga tänulik

22. aug 2013

Maailma parim




Kui oled oma lapsed üles kasvatanud ja kavatsed endale mõneks ajaks puhkust lubada, teatatakse sulle rõõmustavat uudist, et saad peagi vanaemaks! Muidugi on võimalik sellega jälle kohaneda. Olles oma perega kõik selle varem läbi teinud, saad muutuda supernaiseks, naasta nende tuhandete toimetuste juurde ja taas kõike korrata.

Maailma parim vanaema ei kõhkle hetkekski, kiirustamaks töölt varem koju oma imearmsaid lapselapsi hoidma, kui nende stressis ema oma väljateenitud vaba õhtut veedab. Ta on alati telefoni otsas, kui vajatakse tema nõuandeid, ja perekondlike kriisisituatsioonide puhul on ta välkkiirelt sündmuskohal.

Raamat heidab humoorika pilgu tänapäeva vanaema katsumusi täis argipäeva. Raamat sisaldab muu hulgas
• vanaemadega sündinud kurioosseid lugusid
• põlvkondadevaheliste erinevuste käsitlust
• ülevaadet eri tüüpi vanaemadest
• nõuandeid lastega koos mängimiseks ja meisterdamiseks

Samuti aitab meelde tuletada vanu ja õpetab uusigi lapsehoidmisnippe, on inspiratsiooniks parimate ühiste tegevuste väljamõtlemisel ja õpetab koostööd teise vanaemaga. Sellegipoolest võid olla kindel, et oma lastelaste jaoks oled just sina kõiges maailma parim!

Minu Hispaania

Lugesin Helgi toodud raamatu läbi .. Minu Hispaania

 
See on Anna-Maria Penu bestselleri uus, täienduste ja parandustega trükk. Raamatus on nüüd kirevad pildid Hispaania elust ja uus pikk peatükk, mis vastab ka küsimusele: mismoodi laheneb Anna-Maria ja tema kaasa Ernesto abielubürokraatia, kuidas saavad nad hakkama intervjuuga, kus peavad enda koosolelu legaalsust tõestama?
 
 
Lõik raamatust
"See on see igavene dilemma sünnitusel, kas päästa naine või laps, mis tegelikult pole dilemma, sest kõik teame, mis otsus tehakse - alati päästetakse laps. Naise elu ei ole sel hetkel lapse omast väärtuslikum, sest naine on juba täitnud oma ülima kohuse, oma põhiülesande - sünnitada, järglasi tuua! Ja kui mõni meist ütleb, et ta enda keha ja elu on tähtsam, siis on ta egoist. Poolnaine, sest levinud arvamuse kohaselt pole sünnitanud naisterahvas õige naine. Naine, kes tahab olla keegi iseenda, oma iseloomu, oskuste, talendi pärast, on mingi väärastunud inimene, sest naise funktsioon ja identiteet on seostunud sajandeid kellegi teisega: kellegi ema, tütar, abikaasa, õde. Mitte kunagi ise, ikka seoses teisega. Ja need, kes tahavad olla ise oma elu, keha, mõtete ja otsuste perenaised, mitte kellegi teise satelliidid, nemad on koletised."
 
Oli huvitav lugeda  kuidas eesti naine saab hakkama ka Hispaanias, kuidas ta leiab mehe,  kuidas kulgeb abiellumine ja elu sellises soojas ja huvitavas riigis ... palju igasuguseid viperusi peab üle elama  aga saab sellega hakkama ... nagu meie kõik oleme hakkama saanud eri riikides asudes ...
 
 Millised toitumistavad ja   milliseid roogi armastatakse Hispaanias ja eriliselt põnev oli lugeda härjavõitlustest- millest pole mina kunagi aru saanud -miks inimesed lähevad tänavale jooksma suurte härgade sekka . Kuidas neid armetult nuheldakse  selle eest, aga ikka aru ei saa .. Samahästi võiksid minna  koos lõvidega võidu jooksma .. Lollid  täitsa minu arust ...  aga igal lollil oma lõbu nagu minu  kadunud vanaema ikka ütles ....
 
 
 
 
Minu Moskva - hea raamat .mulle meeldis
 Palju asju oli selliseid mida poleks uskunudki
 
järgnev tekst onvõetud
 
 
Maagilisel kuupäeval 11.11.11 kohtus Tartu Linnaraamatukogu saalis oma lugejatega raamatu „Minu Moskva“ autor Manona Paris, kes teatas alustuseks, et Venemaalt kodumaale naastes tunneb ta iga kord suurt rõõmu, sest siinsete inimeste nägudelt vaatab vastu elurõõm ja sõbralikkus, mida suure idanaabri pealinnas kohtab väga harva.
Elu-olu praeguses Moskvas nimetas Manona röövkapitalismiks, mida eesti rahvas pidi taluma 1990. aastate algul. Samas meenutas ta tuntud vene inimõiguslase Ludmilla Aleksejeva sõnu, kes on üle elanud nii Stalini, Hruštšovi kui Brežnevi ja järgmiste valitsejate ajastud, et nende aastakümnete jooksul on elu Venemaal muutunud siiski oluliselt paremaks ja küllap on paarikümne aasta pärast ka Kremli peremeheks keegi demokraatlikult mõtlev ja tegutsev poliitik.
Kolme Moskvas elatud aasta jooksul on Manona kogenud päris tuntavat arengut. Näiteks paljud söögikohad on muutunud viisakamaks ja samas isegi odavamaks. Turiste läänelikus mõistes Moskvas praktiliselt ei olegi, sest see linn on tavalisele inimesele siiski hiigelkallis ja turistide ligimeelitamiseks pole Parise hinnangul ka midagi tehtud. Ilma vene keelt oskamata saab kauplustes hakkama n-ö käte-jalgade keeles, kuid näiteks inglise keelt enamikus poodides ei mõisteta. „Inglise keeles on võimalik müüjatega suhelda vaid mõnes eksklusiivses lääne firmapoes, kus on käibel ka eurod või dollarid. Igal pool mujal aga pole nende valuutadega midagi teha, tuleb ikka rublasid omada.“
Manona jutust selgus, et Moskva Suure Teatri piletikassade juures on pidevalt järjekorras bomžid ehk ühiskonna põhjakihi esindajad, kes mõne pudeli kangema joogi saamise eest ostavad kokku teatripileteid, mida nende „ülemused“ n-ö mustal turul mitmekordse hinnaga edasi müüvad. Sellele hangeldamisele pole suudetud siiani piiri panna. „Nende pehmelt öeldes „ebameeldivalt lõhnavate isikutega“ ei soovi ega suuda tavaline inimene ühes piletisabas ju seistagi. Nii võib 20 eurone pilet uue omaniku leida 100 või isegi 200 euro eest. Ja ostjatest puudust ei ole!“
Rahvas tundis huvi, kuidas suhtuvad moskvalased välismaalastesse ja kas esineb n-ö võõraviha. Paris tõdes, et linnas, kus elab erinevatel andmetel 15-18 miljonit inimest, on end sisse seadnud lugematu arv Kaukaasiast pärit „musta tööjõudu“ ja kohalikke nad oma massilise kohalolekuga muidugi häirivad. Samas tõi Manona võõraviha kohta ka sellise näite: „Meie korteri lähedal on üks toidupood, mille omanikud on kirgiisid, kes põhimõtteliselt ei teeninda valge nahavärviga naisi. Valgete meeste vastu pole neil aga midagi. Kui mina sinna sisenen, keeratakse selg või vaadatakse minust läbi, nagu mind polekski, aga minu abikaasa Krister saab seal omad ostud alati ilma probleemideta tehtud.“
Küsiti, kas viimase poole aasta jooksul, mil miilits kannab nüüd ka Venemaal politsei nime, on midagi nende ametimeeste käitumises ka muutunud. Paris: mina küll pole märganud.
Olgugi, et vestlust läbisid sellised negatiivsed märksõnad nagu altkäemaks, maffia, korruptsioon, bürokraatia, kuritegevus, julgeolek, võõraviha jne, julgustas Manona Paris kõiki, keda huvitab elu tänapäevasel Venemaal, seda riiki külastama ning rõhutas, et Moskva põhjal ei saa teha järeldust kogu Venemaa kohta. „Seda tõelist Venemaad on võimalik näha näiteks Tveri oblastis või ka Peterburis. Moskvalased aga ei pea näiteks Peterburi linna üldse Venemaaks, vaid nimetavad seda koos Eesti, Läti ja Leeduga Pribaltikaks.“
Nagu enamikul olulistest sündmustest, nii oli ka siin kohal aktiivne linnakodanik Jaan Muna, kes andis Manonale soovituse: anna oma raamat välja ka Venemaal ja saad seal sama kuulsaks kui Anne Veski.
Paris vastas, et venekeelsest “Minu Moskvast” peab rääkima kirjastusega, kuid Anne Veskiga on nii, et teda teab tõesti iga venelane, aga paraku on ta ka peaaegu ainuke eestlane, keda seal teatakse, vanem põlvkond teab veel ka Georg Otsa.
Parise sõnul peetakse teda aktsendi tõttu tihti lätlaseks, kuid kuulnud, et tegu on eestlasega, teevad vanema põlvkonna moskvalased sageli taolise märkuse: meil on eestlastest nii kahju, me ei saa aru, miks te NSV Liidust ära läksite, meil te olite ju esimesed, nüüd Euroopa Liidus olete viimased.
Manona lisas, et Moskvas on tore lihtsalt jalutada, seda eelkõige tänu sellele, et eelmise linnapea Juri Lužkovi ajal rajati palju parke ja kõnniteid.
Rahva hulgast esitati ka küsimus, kas Parised on vahel tundnud, et neil on “saba” järel. Manona kinnitas, et otsest jälitamist pole nad küll tuvastanud, aga kõnesid ilmselt ikka kuulatakse pealt.
Kuna paljud kohtumisele tulnud on viimati Moskvas käinud üle 20 aasta tagasi, siis tunti huvi, kas  VDNH-s on alles purskkaev, mida ümbritsevad 15 kuldset naisekuju ja nende hulgas ka eesti neiu. Selgus, et on alles küll.
Reisihuvilistele andis Manona Paris ka konkreetse soovituse: “Kõige mugavam on Moskvasse sõita loomulikult lennukiga, kuid neile, kes armastavad n-ö külaromantikat, soovitan kasutada rongi. Go Raili rongiga Tallinnast läbi Narva Moskvasse sõites on piletihind pea sama kallis kui odavama klassi lennupilet, kuid hulga soodsam on sõita esmalt bussiga Pihkvasse ja istuda seal ümber kohalikule rongile, mille pilet Moskvasse maksab vaid 1000 rubla ehk umbes 25 eurot.”
Kokkuvõtteks märkis Manona Paris, et igaüks näeb Moskvat läbi oma silmade ja seepärast ongi raamat „Minu Moskva“ ainult tema isiklik vaade sellele suurele metropolile ja oma isiklike üleelamiste kirjeldamine. “Tänu Moskvale tean ma ka seda, et tegelikult ei saa kellegi teise peale lootma jääda… alati tuleb jääda iseendaks – kõikide vimkade kiuste.”
Ago Pärtelpoeg
 
 

20. aug 2013

Poja sünnipäev

HURRAAAAA
POJA SAI 32 AASTASEKS
issand kas tõesti , lapsekene juba mul 32 aastane .. .   Poja elab minust kaugel ja viimati nägin teda paar aastat tagasi kui käisin emal külas Eestis .
Hommikul helistasin pojale ja laulsin meie sünnipäevalaulu , seda traditsiooni ei taha lõhkuda ja laulan seda iga aasta mõlemale lapsele ja lapselapsele ka kui suuremaks saab ...  Poja naeris ja ütles naljatledes, et tal on juba kopp ees sellest laulust ,aga ma arvan, et tegelikult tal oli hea meel, kui see laul jälle torust talle kõlas .. ütles, et venna oli ka helistanud ja talle laulnud ...
   ma nii mäletan kuidas hakkasime esimese mehega (laste isaga seda laulu traditsiooniliselt laulma iga aasta  pereliikmete sünnipäevadel . Mehel oli kitarr ka ja lilled olid tooli peal ja kingitused ja kaart ja tort küünaldega. Hiilisime  sünnipäevalapse voodi juurde kui ta veel magas , panime küünlad põlema ja alustasime laulmist :
Nii palju kui meres vett ...
Sünnipäevalaps ärkas  ( vahest muidugi oli juba enne üleval, aga tasakesi ootas teki all kui me tuleme )   ja ringutas ja  harutas siis kingitused lahti ...
Oh see oli nii ammu ja  ikka meeles.
Siis aga lagunes pere .  Meie issi leidis uue naise ja kolis minema meie juurest - traditsiooni jätkasin mina üksi edasi -  ja jätkan ka edasi, kuigi  täiskasvanud meestel on kopp ees, aga mina ei jäta  sest minu lapsed on minule kõige kallimad ja ikka minu pisikesed musikesed ... ja ma tahan, et nad edasi laulaksid oma lastele ja lastelastele seda minu laulu ..
.

19. aug 2013

Juubelisünnipäeval

Käisin juubelisünnipäeval . 
Vaene sünnipäevalaps , kohutav ettevalmistustöö  enne sünnipäeva , kolm naist lõikus köögis asju , kaunistas  ja kandis toite ja jooke  lauale .. 
maitsvad sünnipäevaroad

 piduhoos

 ja kiisu  sai palju paisid

  Ja meie hea armas sünnipäevalaps sai 50 aastaseks , mida küll ta  reibast rühti vaadates ei saaks öelda .  Näeb välja nagu 35 -ne. Aga on see hea vöi halb seda ma ei oska öelda .. Kes meist ei tahaks surmani ilus välja näha --- ?
Sünnipäevalisteks olid peale Anneli ja ta tütre ka ta poeg koos lapse ja naisega  ja meie kolm sõbrannat .
  Kui nüüd köik ausalt ära rääkida siis   need sünnipäevad, kus olema olnud naised omavahel neljakesi, on olnud palju vabamad , lõbusamad, sest nüüd tekkis selline moment, kui mehed tahtsid telekat vaadata ja  ei olnud ikka nii vaba olemine, kui meil muidu on  ...  tähendab, et see on minu isiklik arvamus ja ei pruugi teised samamoodi mõelda , võib olla tundus teistele teistmoodi,  aga  jah nüüd oli nagu tähelepanu  suunatud sünnipäevalise lapselapsele ja  sünnipäevalapsel endal oli ka kurb meel, kui kaks sõbrannat juba kahe tunni pärast minema läksid , mina veel jäin sinna  viisakuse pärast aga üldiselt olid kõik väsinud , ja järgmisel päeval ootas  sünnipäevalist ees pikk reis  Eestimaale
 Minija aitas koristada ja pesta nõud ja nii see  juubel möödus ...  Aga söögid olid väga head ja maitsvad ja nägime ära ka Anneli peika ...




 

8. aug 2013

8 08. Silvi nimepäev

Helistasin Silvile ja soovisin talle palju õnne nimepäevaks , sain eile just Silvilt ka kirja .  6 lehte A4 oli täis kirjutatud . pikk ja huvitav kiri , Silvi oli käinud mitmel kontserdil ja üritusel ja sünnipäeval .. Oli huvitav lugeda. 
Täna oli ka mu sugulasel Ljudal  sünnipäev , saatsin talle õnnitluse ja kaardi ...  Varsti on noorema  poja sünnipäev saab 32 aastaseks,
Helistasin emale kuna nägin teda unes - et me olime temaga kirbukal kusagil ja tema heitis nurka pikali maha, sest tal hakkas paha ... siis  oli hea mee, et emal kõik korras , enam vähem .
 Täna ongi selline opäev et tulemas on Helgi , kes lubas tuua mulle raamatu lugemiseks ja tulemas on Võhmast Tõnu kes viib emale pakid ära .

Tõnu tuligi - koos abikaasaga . Võtsid pakid ja läksid  kohe ära , ei jäänud kohvigi jooma sest oli kell juba pool kümme öhtul ja nad tahtsid puhkama minna
 Noh , siis paar päeva helistas õnnelik emmekene kes oli saanud  oma asjad kätte , uue tolmuimeja ja veel kolm kotitäit asju . Oi , tal oli hea meel ja minul muidugi ka hea meel sest, et temal oli hea meel ...  Küll on hea et on  olemas Tõnu , kes  siis pakkidega jändab .
Ja tõepoolest ta on niivõrd tore mees , sõbralik, viisakas , vaikne, tagasihoidlik , ei taha kunagi abi eest raha võtta, kuigi olen surunud lausa vägisi, siis ikkagi ei võta , korra pidin isegi kavalust kasutama ja peitma talle kaasaantud kotti  kingituse vahele ...   üks vähestest meestest   keda tunnen , kes ei taha kasu lõigata teiste abistamise eest . 
kotid ootamas reisi
 

Arstilkäik

Ja taas on aasta seljataga ja vaja oli minna arstiviisiidile, et saata Eestisse pensioniametisse minu tervise kohta aruanne- nagu iga aasta sügisel .  Sain  eelnevalt arstilt kutse ja kellaaja millal tulla ja enne seda pidin käima laboratooriumis,  et teha vereanalüüsid . Seal käisin reedel 2 august .
Arstile pidin minema siis 7 .08 2013  kell 08.05 oli  minu aeg.  Ootasin seal koridoris- kui kell oli 8 20, kui tuli noor, pikk poiss, hästi noor , kena prillidega ,ulatas mulle käe ja ütles tere ja kutsus kabinetti , nimi oli Jontte Markanen. Kabinet oli koridori teises otsas .   Hakkas mind küsitlema olin kodus juba teksti valmis kirjutanud oma hädadega . Uus arst oli nagu ikka noored -põhjalik ja väga tähelepanelikult kuulas ja  püüdis aidata - Mõõtis vererõhku , see oli korras , suhkur oli laboratooriumi andmete järgi kõrge 6,7  samuiti maksaproov...  aga hemoglobiin oli väga hea 140 ... samuti kolesterool natuke kõrgem ... aga mitte  nii palju, et peaks muretsema .
 Rääkisime muidugi kaalulangetamisest  ja meeleolust , masendusest ja mis mind kõige rohkem vaevab .  Soovitas minna toitumisasjadest rääkima psühhoterapeudi jutule, sest see jäi mul eelmisel kevadel pooleli , kirjutas mulle uued retseptid rohtudele ja lubas valmis kirjutada kokkuvõtte ja saata see Soome  pensioniametisse ja sealt tuleb  see edasi saata Eestisse . .
kuna olin kaua oodanud ukse taga siis  läks arstilkäik  pikemaks oodatust  ja vaene Eero ootas  peaaegu kaks tundi mind seal tervisekeskuse juures ...
 Oli ärritunud ka, aga ei öelnud midagi paha , eks ma arvasin, et läheb klaua aga et nii kaua - seda ju ei teadnud ..

Sõitsime koju ja aias meil toimetasidki tuttavad naised  praktikandid Venemaalt ..  jäin sinna nendega jutustama ja marju korjama , korjasin ämbritäie punaseid sõstraid . Tore oli koos korjata ja lobiseda ja  siis käisin veel kirbukal ja ostsin 5 euro eest 4  puust tooli .  Koju sain kell 12 , väljusin sealt hommikul pool 8 ...  köht oli tühi ja jalg valutas hirmsasti ja magasin kella kolmeni ...