raamat Minu Soome

Eile lugesin läbi raamatu "Minu Soome " Sõbranna Anneli rääkis mulle sellest raamatust ja kuna ta oli ise saanud seda  laenata  lugemiseks oma sõbrannalt, lubas anda minule lugeda . Lubas enne küsida  luba sõbrannalt, et edasi laenata.
 Aga tänu neti avarustele juhtusin kogemata lugema blogi  kus oli link raamatule ja selle tellimise võimalusele Petrone Prindi kaudu siis üritasin sinna  e- mailile kohe kirjutada ja ennäe vastust ei olnud vaja kaua oodata .
Mulle vastati petroneprint@gmail.com aadressilt ja sain jaatava vastuse ja lubati raamat koju saata
Ei läinud nädalatki, kui raamat oli kodus olemas .Hurraaa.... ei muud, kui lugema  ja kahe päevaga lugesin läbi.
Suurema  osa  esimesel  päeval .
Väga palju oli äratundmise rõõmu. Samad probleemid, samad tundmused ,samasugused läbielamused mis erinevad mõnes mõttes pisiasjades aga üldjoontes ikka sama .
Olen ka mõelnud, et peaks kirjutam raamatu oma elust siin 10 aasta jooksul, aga kahjuks ei hakanud koheselt üles kirjutama oma läbielamisi ja huvitavaid sündmusi, mis juhtusid alguses, kui tulin siia.
Teiseks arvasin, et kedagi ei huvita see. Nüüd enam nii ei arva .....
Nüüd, kui lugesin läbi Kaja raamatu, siis minule tundus see nii huvitav, et ei saanud käestki ära pandud enne kui läbi loetud ...
Tunnen nagu oleksin Kaja sugulane, nii lähedaseks muutis see äratundmine, et ka teine mõtleb samamoodi kui sina ....
Ka mina  pidin vaeva nägema, et aru saada ja harjuda  Soomes esimeste aastate jooksul kui kõik näis  imelik ja teistmoodi kui meil EESTIS  .
Minu kõige suurem  valearusaam Soomest oli see, et tundsin ära et SOOME polegi miljonääride maa -ka siin on töötud, vaesed, joodikud, tööpuudus, kadedus ja peretülid ja  lahutused.
Ma  polnud ju Tallinnast ja ei teadnud suurt soomlastest midagi, ka meil Kesk- Eestis ei vaadatud Soome telekat .Olin ikka täielik jahupea kui siia kolisin aga ma olin selline uudishimulik ja õppimishimuline jahupea . Ei tahtnud olla selline nagu mõned/paljud  venelased Eestis,  ei tunne huvi ei kultuuri, ei keele  ei maa iseärasuse kohta , mina hakkasin kohe kiiresti ennast harima, iga päev õppisin juba eelnevalt eestis elades soomekeelseid sõnu,  kirjutasin välja märkmikku sõnakirjast kõik vajaminevad sõnad ,harjutasin neid, tüütasin koduseid, sugulasi ja töökaaslasi ,et nad kontrolliksid minu sõnavara. Ja ruttu ma  seda sõnavara suurendasin. ... Ikka iga päev natuke
Ükskord aga kui ma köögis tuupisin Soome hümni sõnu, tuli vanem poeg  vaatama, et mis ma seal laulan ja ütles, et emme, sa oled lolliks läinud või (muidugi naljatoonis )
Vastasin siis pojakesele  siis, et kuule poja, sina  vist pole armunud olnud ... kui oled armunud teed veelgi hullemaid asju ....
Siis olin ma armunud ? Kindlasti
Aga olin ka väga kahevahel
Kuidas ma lähen võõrale maale elama ?
Kuidas saan seal hakkama ?
Kuidas jätan siia Eestisse maha oma töökoha (mis oli sel hetkel minu jaoks väga tähtis, ehk siis tähtsam, kui kõik muu )
Kuidas jätan maha lapsed ja oma ema ???
Äkki ma ei saa hakkama ?
Aga kui ma ei lähe ?
Äkki siis kogu elu kahetsen, et ei länud kui oli võimalus ?
Otsustasin siiski minna, et pärast mitte kahetseda .....
Lapsed muidugi olid kahe käega nõus, et ma minema vuran, isegi ehk kiirustasidki mind tagant
Ema ütles, et tal on ainult hea meel, kui mul elus on vedanud ja sain nii toreda mehega tuttavaks, kes mind imedemaale viib, ka tema oli ju arvnud Soomest, et see on paradiisimaa ...ja tema tütreke pääseb nüüd sinna rikkasse riiki ..Tema arvab seda veel praegugi, sest kui iga aasta minul külas käib, siis kiidab maast taevani.
Soome tulles aga hakkasin aktiivselt lugema ajalehte, mis tasuta kodus käis ja tõlkisin sealt sõnakirja abil endale artikleid ... et õppida ja aru saada ,
Maki pealt kuulasin laule ja kirjutasin sõnu üles ja tõlkisin endale mida see laul tähendab .Õppisin laule pähe kuulates raadiot.
Telekast vaatasin  ainult soomekeelseid saateid millest alguses ei saanud midagi aru ,vaatasin soomekeelseid sõnade äraarvamise mänge, kirjutasin üles ja arvasin ...
Kui oli vaja minna kuhugi asutusse, siis mehega oli kokkulepe ,et ajan asju ise,  räägin niipalju kui oskan ja kui valesti läheb siis tema parandab ..
Tänaval, kui ootasin bussipeatuses bussi, hakkasin rääkima seal istuvate  vanemate inimestega . Ja juttu jätkus...
Mäletan kui läksin ise esimest korda kohalikku SIWA poodi ostma postmarki,  kodus kirjutasin üles kuidas see lause kõlab soome keeles, mida pidin küsima, tee peal õppisin veel  ja hakkama ma sain ,tulin postmarkidega koju tagasi ...
   Tundsin huvi  koheselt ka kohaliku lasteaia vastu, kuna  olin ju  Eestis elades üle 25 aasta lasteaiakasvataja olnud ..
Võtsin julguse kokku ja oma lasteaia albumi kaasa ja assortiikarbi ka ja läksingi ühel päeval vaatama kohalikku lasteaeda .
Tutvustasin ennast ja palusin mulle näidata lastaeda ja ulatasin neile kommikarbi ja oma alumi,mida siis huviga hakati uurima,  minule juhendajaks tuli kasvataja/õpetaja Kirsti,kes siis minule seletas ja näitas
ma ei mäleta enam,kas ma sain aru ka midagi,või ainult kujutasin ette,et saan aru, aga tore oli, saime ilma sõnadetagi teineteisega räägitud, Kirsti oli väga sõbralik.
 Soome kultuuri õppisin paremini tundma Viittakivi  koolis, mis oli  võõramaalastele mõeldud keelekursuste kool.
Jätkan teinekord ....