Minu abikaasa oli Tallinas, tema käis tol ajal Tallinna Ehitus ja Mehhaanika Tehnikumis kaugõppes ja oli parajasti sessil . Mina olin üksi kodus ja naabrid olid mule toeks, Meie elasime viiekordse maja kolmandas trepikojas j esmeses trepikojas elasid meie tolleaegsed söbrad kellega oli ühendus laste raadiotelefoniga .. tol ajal polnud meil telefoni ega ka mobiile polnud veel uneski näinud ...
Vot siis, kui valud hakkasid päeval juba sagedasemaks muutuma ,siis küsisingi nõu söpradelt, et mis teha - ei tahtnud päeval sinna sünnitusmajja minna ja kannatasin millal valud tugevamaks lähevad ja õhtul oli juba päris hirm olla ja helistasin naabrimehe appi kes mind siis oma sapakaga sünnitusmajja viis .
Kui ma autost välja astusin sis takerdus jalg auto turvarihmadesse ja õnneks ei kukkunud ... naabrimees naeris ja ütles et nüüd on kindel ,et on poiss, et autorihmadesse jalg kinni jäi ..
Saatis mu siis sinna sünnitusmaja ukseni , et mul oleks ngu turvalisem minna, sest ilma meessaatjata oli nagu väga häbi minna . Olin väga tänulik selle eest .
Sisse minnes kuulsin juba valudes karjuvaid naisi , oli nii õudne ja jube ikkgi esimest korda ... Mind vaadati üle ja pandi palatisse voodisse pikali ... toas oli veel peale minu kolm voodit ...kõigis olid sünnitajad .
Üks naine jäi eriti meelde , see kes kõige kõvemini karjus ja hõõrus märja vahvelkäterätikuga oma otsaesist nii et hommikuks oli kogu otsmik verine ..... tal käis ka mes akna taga aga naine oli nii valudes ja vihane ja karjus, et mees minema läheks ...
Selle naisega suhtlesime veel kaua aega pärast sünnitamist .Aga nüüd ma teda enam ei mäleta ....
Mul läks valudes mööda terve öö ja terve järgmine päev. Õhtuks ütles tore meesarst, et peab midagi tegema et muidu läheb sünnitamine liiga pikale juba ja mulle öeldi et ööseks on kindlasti laps käes ...
Pojakene sündis mul kell 13 45- oli 4450 g ja 52 sm pikk . Kuna sünnitamine kestis kaua ,siis kohe mulle teda kätte ei antud alles hommikupoole nägin esimest korda oma pisipõnni ... olin nii üksi ja nii õnnelik , esimesena tuli õnnitlema naaber kes elas meie kõrval , mulle toodi lilled palatisse ja kui küsisin kellelt siis öeldi et naabrimehelt ... siis tuli ema akna taha ja ämm lillede ja kirjakesega .... mees saabus Tallinnast õhtuks kohale ja tuli akna taha ..... eelnevalt olime kokku leppinud et purjus peaga ei tule sinna sünnitusmajja aga tundsin läbi aknaklaasigi ,et oli võtnud suurest rõõmust ....
Veel mitmeid aastaid hiljem meenutas mees seda seika, et kuidas ma ikkagi läbi kinnise akna tundsin viinalõhna ?
Olime nii õnnelikud mõlemad, kui saime oma pisikese pambukese koju tuua , panime ta voodikesse mis oli juba eelnevalt valmis pandud , olin ise õmmelnud lapsele koju toomise riided ja voodivarustuse ,tol ajal polnud ju poes midagi ,ega emadele antud midagi kaasa sünnitusmjast ...
Panime lapsekese voodisse ja ei osanud midagi muud teha kui seisime ümber pisikese voodi ja vahtisime , õnneks tuli naabrimutt kellel oli juba kolm last ja tema andis esimesed juhtnöörid ja õpetused ,
Ja nii see elu hakkas meil peale kolmekesi ... sellest nüüd möödas 32 aastat ...
Imelik ja miskipärast on nii kurb kui eaega tagasi mõelda , nii palju asju on ununenud kahjuks, aga see suur armastus ja vastutustunne on meeles mis lapse vastu oli .
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar