Kurjategijad röövisid 23. märtsil õhtul seitse jalgratastel matkanud eestlast Liibanonis Bekaa oru idaosas pärast seda, kui "eesti poisid " olid üle piiri Süüriast Liibanoni jõudnud.
Numbrimärkideta musta Mercedese sõiduauto ja kahe valge mikrobussiga sõitnud kurjategijad röövisid jalgratturid Bekaa piirkonna halduskeskuse Zahlé tööstuspiirkonnas.
Röövlid käsutasid jalgratturid autodesse ja sõitsid minema. Röövitute jalgrattad ja isiklikud asjad jäid teepervele maha.
Kui seda uudist kuulsin siis oli nii jube tunne. Jälle hirmus õnnetus. Mitu päeva oli uudiseid kuulates paha olla. Ma usun, et paljud täiesti võõrad inimesed olid mures mitu kuud, kuu aega hiljem nägime You Tube üles pandud videot ja kui õnnetud mehed seal olid.
Seitse Liibanonis pantvangi langenud eestlast kaalusid 114 päeva jooksul mitmel korral ka põgenemist, kuid otsustasid jätta riskimata.
Läks veel õige mitu kuud ja nüüd on 7 meest õnnelikult kodus.
Mehed olid nii õnnelikud kui lennujaamas nägid taas omakseid ja tuttavaid.
Oh, ma ei kujuta ette kuidas omaksed muretsesid kõik need neli kuud. Kui isegi muretsesin ja mõtlesin väga tihti nende peale ja mis nendega seal ette võidakse võtta . Õnneks olid mehed olnud kõik see aeg koos ..vahest isegi ühes ruumis koos 8 röövijaga ...
Toimus samas ka väike pressikonverents .... ja kui õnnelikud nad nüüd on ,kõik oleks võinud minna ju ka väga halvasti Tänu jumalale on kõik ok ja meil on HEA UUDIS JUULIKUUS 2011
Kui lugeda aga komentaare Delfis ja Õhtulehes mida õelad eestlased kirjutavad, siis sealt loeb välja vaid kadedust ja selline tunne, et need inimesed küll ootasid midagi muud, kui eestlaste vabanemist . Jube kui õelad võivad olla inimesed . Usun, et jumal näeb ja karistab neid ...
Numbrimärkideta musta Mercedese sõiduauto ja kahe valge mikrobussiga sõitnud kurjategijad röövisid jalgratturid Bekaa piirkonna halduskeskuse Zahlé tööstuspiirkonnas.
Röövlid käsutasid jalgratturid autodesse ja sõitsid minema. Röövitute jalgrattad ja isiklikud asjad jäid teepervele maha.
Kui seda uudist kuulsin siis oli nii jube tunne. Jälle hirmus õnnetus. Mitu päeva oli uudiseid kuulates paha olla. Ma usun, et paljud täiesti võõrad inimesed olid mures mitu kuud, kuu aega hiljem nägime You Tube üles pandud videot ja kui õnnetud mehed seal olid.
Seitse Liibanonis pantvangi langenud eestlast kaalusid 114 päeva jooksul mitmel korral ka põgenemist, kuid otsustasid jätta riskimata.
Läks veel õige mitu kuud ja nüüd on 7 meest õnnelikult kodus.
Mehed olid nii õnnelikud kui lennujaamas nägid taas omakseid ja tuttavaid.
Oh, ma ei kujuta ette kuidas omaksed muretsesid kõik need neli kuud. Kui isegi muretsesin ja mõtlesin väga tihti nende peale ja mis nendega seal ette võidakse võtta . Õnneks olid mehed olnud kõik see aeg koos ..vahest isegi ühes ruumis koos 8 röövijaga ...
Toimus samas ka väike pressikonverents .... ja kui õnnelikud nad nüüd on ,kõik oleks võinud minna ju ka väga halvasti Tänu jumalale on kõik ok ja meil on HEA UUDIS JUULIKUUS 2011
Kui lugeda aga komentaare Delfis ja Õhtulehes mida õelad eestlased kirjutavad, siis sealt loeb välja vaid kadedust ja selline tunne, et need inimesed küll ootasid midagi muud, kui eestlaste vabanemist . Jube kui õelad võivad olla inimesed . Usun, et jumal näeb ja karistab neid ...
Annaks jumal neil õelutsejatele ja kadetikele, et nad ei peaks ise kunagi midagi sellist ise või oma lähedaste näol läbi elama. Alles siis ilmselt nad mõistaksid, kui õudne see on. 4 kuud on pikk aeg. Nii kaua teadmatust ja muretsemist. Õnneks ei läinud neil veel kõige hullemini. On ju pantvangis oldud ka mitu aastat. Ilmselt psühholoogilist abi läheb neilgi vaja, kuigi lähedaste hoolivus ja armastus on kõige parem ravim.
VastaKustuta