on mul palju mälestusi. Kõige esimene mälestus isast on see, et ema saatis mind isale järgi ,pidin kutsuma ta kusagilt koju sööma , ei mäleta kus ta oli, aga ma mäletan nagu oleks see olnud pime mets ...
Veel 3 a. lapsena mäletan seda, kui jäin põlevasse majja ja ema leidis mind voodi alt, viis mind kasuka sees õue lumehange ja siis seal lamades nägin, et isa viskas vihasena minu nuku kuhugile põõsasse , see vihapurse on selgelt mällu sööbinud .
Isa õpetas mind võimlema: näitas kuidas seista käte peal, kuidas teha silda, siiamaani olen küllalt paindliku kondiga ja usun, et see on tänu sellele lapsepõlve võimlemisele
Isa õpetas mind ujuma: mäletan kuidas esimest korda tundsin, et oskan ujuda ...
Isa õpetas mind autot juhtima, võttis mind sageli tööle kaasa, sageli pidin talle kätte ulatama õige mutrivõtme. Kui olid pikemad autosõidud siis mäletan, et sageli laulsin kogu tee, isale see meeldis ...
Mäletan- kui olin neljandas klassis- aasta siis oli vist 1966 -kuidas isa maja katusel paigaldas televiisori antenni ja kui töö oli valmis siis meie -kõik ümbruskonna lapsed ja lapsed, kes meie majas elasid, aplodeerisime all seistes ,olin nii uhke isa üle ja kõik said tulla meile- küla esimest telekat vaatama .
Isa õpetas mind pildistama , vanasti olid ju aparaadid teised, pidi ise filmi sisse laadima, pimedas ja käsikaudu, seejärel kui film täis, pidi samuti pimedas tagasi kruttima, ilmutama ja kinnitama fotod,
kõike seda õppisin isaga .
Isa sundis mind kogu aeg tegema tööd.Vahet lapsena ma vihkasin seda, et teised lapsed mängisíd õue peal rahvastepalli ja mina pidin keldris kartuleid sorteerima või lehma lüpsma,loomadele vett kaevust pumpama ja kahe ämbriga üle õue lauta viima või heina riisuma jne.
Me elasime maal, meil oli alati laudas loomad ja tööd oli palju.
Isa õpetas mind rattaga sõitma ja suuremaks saades ka abimootoriga rattaga ehk võrriga .
Palgaks töö eest saime minna ujuma , kui juba nii suur olin, et julgesin võrri selga istuda siis sain viie kilomeetri kaugusele Navesti jõe äärde mina võrriga .
Isaga koos kaevasin oma esimese peenra, tegime sinna suurest neljakandilisest alumiinium või plekk anumast tillukese veesilma keset lilli, pidin ise hoolitsema oma lillede eest ...
Mulle see meeldis ja algkoolis jagas meie õpetaja meile alati kooli viimasel päeval enne suvepuhkust lilletaimi ja neid siisoli mul tore istutada oma peenrasse ja hoolitseda nende eest .
Vahest ka aiatööd, nagu kartulite kõplamine ,tegid nii palju viha, sest tahtsin ka niisama mängida aga ei saanud , pidin aina minema kuhugile tööle.
Viinavõtmine sai isale teiseks hobiks ja ilma viinata ta enam elada ei osanud, see igapäevane purjus joodiku möla, karjumine/ peksmine ja mõnitamine tegid elu talumatuks ja tahtsin ruttu sealt minema saada , pögenesin pealinna kooli ja asusin seal õppima , sealtmaalt nägin isa haruharva kuni tema elutee lõpuni
Viimane mälestus isast oli selline et isaga koos sõitsime Viljandi . Isa pidi tegema passipilte uuele passile ja oli vindine nagu ikka - ise seletas, et ta ju ei saa teha kaine peaga pilti ,siis teda ei tunta ju ära.
"Juumorit" tal ikka jagus .
Bussi peal palus isa, et teeme koos pilti ka , ma ei tahtnud .
Isa ütles, et teeme ikka, äkki sa ei näe mind enam elusast peast,õnneks Viljandi bussijaamas nägin tuttavat ja tapildstaski meid isaga koos bussijaamas bussi taustal.
Nii juhtuski et ma isat enam ei näinud .
Isa suri kui oli tagasiteel Võhmast koju , kukkus rattaga, tuli ajuverejooks arstide diagnoosi järgi ja Tartu haiglas ta suri ...
Mina elasin sel ajal Soomes ja kohaleminek oli see hetk võimatu, kuuldes isa raskest seisusest käisin kirikus ja palusin kirikuõpetajal tema eest palvetada,paluda andestust et ei saa tulla ja anda talle köik andeks, mõni hetk hiljem sain emalt kõne et isa suri.
Ta ootas mind, aga sai kõrgemalt poolt teate, et ma ei saa tulla ja suri rahuga südames, et olen talle kõik andeks andnud .
Isa on maetud Arussaare kalmistule.
Seal puhkab viimast und ka minu isapoolne
vanaema Anna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar