Vibraatoritest

 Vibraatoritest ma oma blogis ei räägi, kuigi inime võib oma blogis kirjutada just sellest, millest ise tahab, nagu kirjutas Reet mulle  kommentaaridesse.  Aitäh Reet ja Bianka  toetuse eest . ja anonüümsele kirjasaatjale ka tänu et viitsis kirjutada . Kui ma vaatan statistikat kui palju inimesi minu blogi loeb siis  mind üllatab et minu tagasihoidlik persoon  on nii huvi pakkuv ... Enne ma ei teadnud arvasin et ehk 2-3 tuttavat kellele olen andnud oma blogi lingi, aga tuleb välja, et isegi kaugemalt ...  Kahju, et  suurem osa ei jäta mingit jälge oma külaskäigust .
Igaüks peab oma blogi mingil põhjusel, kellegi on lihtsalt and kirjutada ja tahab ennast väljendada ,keegi  tahab  kirjutada endale ja oma tulevastele põlvedele mälestuseks, on ju hea lugeda millega olen hakkama saanud 2,3,4,5 aastat tagasi . Igal oma põhjus, mul on ka oma põhjus kirjutamiseks.
Räägitakse et kirjutamine pidi olema hea teraapia. Ja nii ta ongi .Ka minu üks põhjustest on kirjutada teraapia mõttes.

Kui ma siin Soomes sain esimese suurema psühholoogilise trauma  seoses  oma lahutusega, siis aitas endaga toime tullaja  mitte hulluks ennast nutta  just see, et istusin õhtuti raamatukogus ja kirjutasin pika "romaani "  elust Soomes . See isegi avaldati Eestis naisteajakirjas "Saladused ".  Siis polnud mul veel oma arvutit, seepärast kirjutasin raamatukogus.
Nüüd, kui mul kogu päeva jalg valutab ja tuikab, siis kirjutamise ja mõtete kogumise ajaks valu on peast pühitud kuhugile tahaplaanile , sama on ka lugemise ajal, kui süvened lugemisse, siis ei pane enam tähele.
 Tegelikult on mul meeldinud kirjutada juba varasest koolieast saadik , mul oli palju kirjasõpru mööda NSVLiitu laiali . Juba teises klassis pidasin kirjavahetust mitme tüdrukuga Viiburist kellega sain tuttavaks, kui käisin vavnavanaemaga seal külas sugulastel ..  Pärast tuli juurde neid kirjasõpru , ka koolis klassikirjandeid kirjutasin päris hästi,
Nooruses pidasin ka päevikut, aga need hävitasin kui olin tuttavaks saanud oma tulevase mehega ja laste isaga  , hävitasin päevikud koos paljude kavaleride kirjadega. polnud ju enam mõtet neid hoida kui olin leidnud oma suure armastuse. vanad armastuskirjad rebisin ükshaaval pisikesteks tükkideks aga nüüd on sellest kahju sest nüüd just  oleks neid nii põnev lugeda ...
Kirjutada on mõnus ja mõtelda on mõnus, minul tuleb mõtlemine palju paremini välja, kui kirjutamine, peas keerleb alatihti selliseid toredaid mõtteid, aga kui hakkan paberile panema  ja raamatusse raiuma, siis nagu öeldakse - sulg ei jookse ...