vägivald
Saade " Suu puhtaks " pani mõtlema vägivalla üle.
Mina olen füüsilist vägivalda saanud tunda . Palju .
Lapsena peksis peksis isa purjus peaga meid kõiki . Ema sai kõige rohkem, igal põhjusel . Põhjust polnud vajagi - piisas, kui isa oli purjus tuli koju ja leidis selle põhjuse. Meie vennaga kartsime kogu aeg, nutsime kahekesi koos ja eraldi. Andsime lubadusi, et kunagi ei hakka jooma ja kunagi ei abiellu joodikuga. Juba kui kuulsime võrri häält, siis jooksid hirmujudinad üle selja ja otsisime paaniliselt põhjust millegiga tegeleda, mida isa heaks kiidaks. Tõime kaevust ämbriga vett, või puukuurist puid või siis koristasime midagi või rohisime aias . Ega sellest ka igakord ei piisanud .. Oleneb sellest -kas tahtis meile peksa anda või oli tuju parem. . Ootasin aega, et saaks lõpetatud 8 klassi ,et saaks minna kusagile kaugemale õppima kodust eemale. Ema ei saanud või ei osanud midagi ette võtta. Tema kannatas . Korra ema küll kutsus välja alevist miilitsa - siis kui isa lõi tal puuhaluga käeluu puruks kui ei leidnud oma habameajamise zhiletti .... Mina sain ka -vaatamata sellele, et ei teadnud sellest midagi ,olin just samal ajal kipsis jalaga voodis, ega saanud sealt välja. Noh miilits mis ta ikka teeb - noomib ja laseb koju tagasi .. Midagi ette ei võetud igatahes . Vend sai õunapuu oksaga peksa siis kui oli tikkudega lakas mänginud - ei saanud mitu nädalat istuda - seistes sõi . Väike poiss oli. Isa veel mõnitas söögilauas. - pakkus istet .
Kõige rohkem on meeles 8 klassi lõpupidu kus pidime viima kooli 10 rubla kleidiriide jaoks ja kui isalt seda küsisin siis tuli andis lataka vastu nägu ja käratas kao välja kodust . Läksin siis naabrivanamemme poole ööseks. Hommikul istusin aias ja ootasin kuni nägin, et isa tööle läheb ja siis sain koju .
Siis oligi 8 klassi läbi ja koheselt asusin sisseastumise peale mõtlema , tahtsin tallinna ped kooli ja sinna ma ka sain ja olid hullumajast lahti .... kodus käisin hästi harva, siis kui koolivaheajaks ühikas kinni pandi või suvevaheajal. ja see neli ja pool aastat oli aeg kus sai rahulikult magama heita ühikas ja rahulikult tõusta. Eks olid omad rahalised raskused ka aga kellel neid polnud ... Linnatüdrukute elu oli muidugi lihtsam aga meie maakad oma ühikaeluga elasime palju romantilisemat elu ja hakkasid tekkima juba ka omad kavalerid .. Ühtki joodikut poissi ma ei vaadanud .
. Siis kui läksin mehele oli hingeline vägivald . Laste isa mind ei löönud kunagi, seda enam haavas hinge üle 10 aasta . ei osanud midagi ette võtta -ei teadnud- et tuleb lahutada. See oli minuarust nii kole häbi . Ja lapsed väikesed ja muud asjad .
Soomes sain tunda nii füüsilist, kui ka vaimset vägivalda koguni aasta, kui elasin mehega, kes mind Soome tõi . Alul rohkem hingeliselt kannatasin aga siis hakkas ilmnema, et ka võin viga saada ja korra saingi tõsise ehmatuse osaliseks kui tahtis mind kägistada hea et sain rabeleda lahti.
Lahutasin.
Eestisse tagasi ei tahtnud ka minna kuna juba tundsin, kui hea on Soomes elada
Sis leidsin sellise mehe, kes ei ole vägivaldne ja juba 14 aastat oleme õnnelikult ja vagivallata suhtes .
. Nüüd saan ainult kaasa tunda nendele naistele, kes taluvad vägivalda , ei võta midagi ette ja keegi ei aita neid ja ei ütle mida teha . Vaatasin seda saadet, kus räägiti et Eestis ei jätku raha vägivalla ohvritele . Vägivald on kohutav. Riik peaks küll aitama rohkem.
Sõbranna facebookis kirjutas
Mul on hästi meelde jäänud üks seik lapsepõlvest, kus oleksin äärepeal laksu isa käest saanud, kuid õnneks ema jõudis seda ära hoida,...Põhjus, miks ta seda tegi ei olnud selleks, et ta ei pooldanud sellist karistu meetodit, asi oli selles, et isa, tema arvates, ei teinud seda õigesti. Mina ei olnud paha laps, kuid vahel läksin mänguga nii hasarti, et pidanud piire...Ka seekord - ma.olin kuskil 3-4 aasta vanune, isal tuli sõber külla, ema õues toimetas, meie koos vennaga mängisime toas..., ajasime üksteist taga..., vist vend oli mu nuku endale võtnud ja ma tahtsin seda tagasi...Isa oli meid mitu korda korrale kutsunud, kuid me eirasime tema keelu..., nii siis, kui ma järjekordselt püüdsin oma venna kätte saada, kes oli end isa tooli all peitnud ja karjus kõva häälega, isa haaras mind oma kaenla alla ja hakkas mööda tuppa kõndides otsima vitsa või muu asjandus, millega mind nahutada...Mina aga röökisin hirmsa häälega, ja see kostis ka õues...Ema jooksis tuppa arvates, et juhtus midagi hirmsat...Mul on hästi meeles, kuidas ta pragas isaga, ja ütles, et kui ta ei oska lapsi karistada, siis ergu seda ka kunagi tehku...Vot, selline lugu seoses välivalaga, mis lapsepõlvest on meelde jäänud. Peksa ma ei saanud, aga see ei tähenda, et terve lapsepõlv oleks vaid häid ja rõõmsaid mälestusi täis...Vahel ka lapsel võivad suured mured olla, mida ta ei suuda ise lahendada, aga abi paluda ei julge, sest ei usu, et seda ka saab.
aga siit alt saab lugeda
Psühholoogilise
vägivalla viisteist hoiatusmärki