Mulle on öelnud üks minu sõbranna: Mind pole
kellegile vaja, olen kasutu, mul ei ole lastele midagi anda ( raha mõttes) ja
seepärast nad ei armasta mind ja mind pole neile vaja ..
Kuigi see inimene
müüs oma maja ja andis raha pojale , et too saaks ehitada oma maja ja viia siis oma ema sinna
elama . Viis ema sinna, andis emale elamispinna, aga ema tunneb ennast nüüd kasutuna, üksikuna
, keegi temaga ei räägi , keegi ei tee temast väljagi ja kõik on hirmus paha .
Ma olen teda lohutanud, et tema vanaduspõlv on ju kindlustatud ta on
pojaga samas majas, saab abi, kui on
tarvis, on omaette tuba ja õu, saab tegelda oma asjadega kodus, niikaua kuni on poja pere tööl ja lapselaps koolis . Aga kui nad tulevad koju siis minuga keegi ei
räägi – ütleb ta
Inimene vist on nii seatud, et tahab olla
teistele kasulik, teiste poolt märgatud , teiste poolt hinnatud. Inimene ei
oska olla nagu lill, et lihtsalt õitseb (lugesin Linda blogist ) '
Nii minu sõbranna mõtleb, et kui nüüd
teised koju tulevad- siis on nende
kohustus tulla kõigepealt ja küsida-
kuidas emal päev on läinud ja lõbustada teda –kuna on olnud üksinda päev läbi
kodus . Aga ta ei mõtle, et teised ehk tahavad tulla koju puhkama pika
tööpäeava järel ja mõni toob veel koju ka tööd kaasa .
Sellised
arusaamatused saaks ehk lahendada, kui inimesed vestleksid omavahel ja
räägiksid läbi, aga mis tegelikult toimub – koguneb palju lahtirääkimata
solvanguid . Üks solvub selle peale, et temaga ei räägita ja teine ei saa aru
miks teine mossitab ja on pahur .
Mul on ka mitmeid
tuttavaid, kes proovivad oma laste eest kõik asjad ära teha. Lapsed on kasvanud abituteks ja ainult nõuavad
et oleks kõik olemas . Last on poputatud
väiksest peale – näiteks kui mannapuder ei kõlba siis keedetakse riisiputru . Lõpuks on lapsest kasvanud türann ja nõudja.
Ja kui ei saa siis viskab kodus asjad puruks ja annab emale peksa . Varastab ja joob . Soovitasin sellel vanal
emal minna hooldekodusse, kuhu ta saigi
koha, aga käib sealt veelgi oma joodikust poega aitamas ja raha viimas ... Tahab olla kasulik.
Ma olen nii palju kuulnud jutte, et lapselapsi kasvatavad vanaemad, ma ei ole vastu, kui vanaema hoiab
vahetevahel lapsi, aga, et ema elab lapsest eraldi ja lapselaps vanaema juures ... see pole ju õige , kui oled lapse sünnitanud
siis see on ju sinu oma laps ja peab ikkagi olema niipalju südametunnistust, et
ise kasvatada oma last ja siis kui laps suurem siis teha oma karjääriredelil
samme , mina õppisin Soomes 46 aastaselt
uue eriala. Õppida pole ju kunagi hilja
.
Selles suhtes
olen mina resoluutne, et iga laps peab elama koos oma vanematega . Olen ise
kasvatanud kaks last ja pole oma lapsi
usaldanud ka kõige parematele vanaemadele/ vanaisadele . Ei ole nad koolivaheaegadel viibinud KORDAGI kusagil
hoiul ja mul polnud vajadust, sest ma
olin õnnelik, et sain hoida oma lapsed enda ligi, kogu nende lapsepõlve, ei ole
nad vanaema hellusest ilma ka jäänud, sest vanaema käis meil külas tihti ja meie
vanaemade pool maal ka piisavalt tihti kogu oma perega ...
Veel näide lugesin, et tänapäeva emad on väga
väsinud laste hoidmisest – käivad juba alla aastase lapse juurest puhkamas
närvi kogumas jõudu . Et saaks edasi oma
lihase lapsega olla – issver, mis jutt???
Millest väsinud – oma lapsest ???
Mis
siis edasi elust saab, kui juba imiku hoidmine, keda ema ei ole isegi imetanud,
juba nii raske on ?? Kui paljud üldse tänapäeval oma lapsele tissi annavad ? Miks on neid allergiaid ja kõiksugu imikute kõhuhädasid ?
Veel võikam on vaadata, kui rase naine käib suits ees terve päeva ... pärast hädaldavad, et ei jöua oma last hoida ... muidugi ei jõua kui on lapse ära mmürgitanud ja laps vaevleb oma hädadega !
Laps jäetakse nii
tihti vanaemadele ja teistele sugulastele hoida, kui ema isa käivad välismaal
puhkamas – kellest või millest ??? taas oma lapsest ? Mina küll nii väsimust ei põdenud, kui noorena
tööl käisin ja lapsi kasvatasin ... pealegi oli minu abikaasa kodust kaugel tööl
ja praktiliselt kasvatasin ikka üksi .. Oma lastest ei olnud väsinud kunagi ,kuigi selliseid rüblikuid andis otsida ...
Ei taha öelda, ega ei ütle ka ,et olen ideaalne ema olnud ,
mul on omad head ja vead, aga ma armastasin oma lapsi niipalju, et nad elasid ikka
oma kodus ja ei olnud kui orvud teiste hoida ... Kui sünnitasin lapsed, siis teadsin et pean
nende eest ka vastutama . Seda ma tegin ka .
Oma lapselaps elab teises riigis ja näinud olen teda
vaid korra, kuna ise sinna ei suuda reisida ja nendel on siia ka raske välja pääseda ..
ehk on see siis mulle karistuseks ,et oma lapsi vanaemade kasvatada ei andnud ..
Minu arvamus ei pruugi olla õige ja ma ütlen, et igaüks toimib nii, nagu heaks/ kõige paremaks peab ja arvab, aga see on minu enda isiklik arvamus ja nii nagu Teil on õigus teistmoodi mõelda ja teha, nii on minul õigus enda arvamusele .