Juulikuu - lõpuks ometi on jälle soe suvi õigemini kuum ….
Hommikul ärgates lähen kohe rõdule . Nii hea külmavõitu karge õhk ja nii kerge on hingata , vaatan on ilusaid lillekesi ja rõömustan et olen olemas … samas kurb ka et nii vanana saan alles tunda seda õnnetunnet .
Oli mul noorenagi vahetevahel joovastavaid hetki, aga seda oli liiga vähe ühe inimese jaoks, kes on romantilise loomuga ja igatseb õnne ja armastust . Ei saanud seda ja otsisin õigetest ja vahel ka valedest kohtadest ja tundsin rõõmu õnnekillukestest… aga oleks võinud elada täie rinnaga ja õnnelikult .
Ei õnnestunud …
Ei kohanud seda õiget ja ainsat ..
See on tegelikult nii ebaõiglane .
ÕNN on see, et see mees oli vähemalt laste vastu päris hea, aga mis sellest on kasu, lapsed saavad ju aru- kui perekonnas kõik ei ole korras ja kannatavad selle all - hirmsamini- kui me oskame ette aimata .
Aga noh mis ma ikka nurisen.
Eks noorena ei olnud nii tark kui praegu ja teeksin kõike palju targemini kui enne, kui veel korra saaksin otsast alata …
Aga ma ei tahtnud üldsegi mitte sellest kirjutada kui õnnetu ma noorena olin vaid sellest kui õnnelik ma praegu olen .. Seda õnne muidugi vähendab see et ma olen liikumispuudega invaliid ja ei saa elada päris täisväärtuslikult, aga nii palju kui suudan siis tegutsen …
Muidugi see, et ma olen ülekaaluline, see ei tundunud noorena mingi tegurina , sain kõigega hakkama ja polnud asja mida poleks saanud tehtud .
Ainult ,et oli muidugi piinlik ,kui olid kambas selliste peenikeste kaunite naistega ja tundsin alaväärtust .. Keegi ei turgutanud ka, ega andnud mingit motivatsiooni et oleks hakanud endaga tegelema . Vot
ükspäeva käisin kirbukal ja nägin sellist ilusat kappi mida kohe oli vaja endale saada
Hommikul ärgates lähen kohe rõdule . Nii hea külmavõitu karge õhk ja nii kerge on hingata , vaatan on ilusaid lillekesi ja rõömustan et olen olemas … samas kurb ka et nii vanana saan alles tunda seda õnnetunnet .
Oli mul noorenagi vahetevahel joovastavaid hetki, aga seda oli liiga vähe ühe inimese jaoks, kes on romantilise loomuga ja igatseb õnne ja armastust . Ei saanud seda ja otsisin õigetest ja vahel ka valedest kohtadest ja tundsin rõõmu õnnekillukestest… aga oleks võinud elada täie rinnaga ja õnnelikult .
Ei õnnestunud …
Ei kohanud seda õiget ja ainsat ..
See on tegelikult nii ebaõiglane .
ÕNN on see, et see mees oli vähemalt laste vastu päris hea, aga mis sellest on kasu, lapsed saavad ju aru- kui perekonnas kõik ei ole korras ja kannatavad selle all - hirmsamini- kui me oskame ette aimata .
Aga noh mis ma ikka nurisen.
Eks noorena ei olnud nii tark kui praegu ja teeksin kõike palju targemini kui enne, kui veel korra saaksin otsast alata …
Aga ma ei tahtnud üldsegi mitte sellest kirjutada kui õnnetu ma noorena olin vaid sellest kui õnnelik ma praegu olen .. Seda õnne muidugi vähendab see et ma olen liikumispuudega invaliid ja ei saa elada päris täisväärtuslikult, aga nii palju kui suudan siis tegutsen …
Muidugi see, et ma olen ülekaaluline, see ei tundunud noorena mingi tegurina , sain kõigega hakkama ja polnud asja mida poleks saanud tehtud .
Ainult ,et oli muidugi piinlik ,kui olid kambas selliste peenikeste kaunite naistega ja tundsin alaväärtust .. Keegi ei turgutanud ka, ega andnud mingit motivatsiooni et oleks hakanud endaga tegelema . Vot
ükspäeva käisin kirbukal ja nägin sellist ilusat kappi mida kohe oli vaja endale saada
kirbukalt magamistuppa peegliga kapp
saingi selle endale poole hinnaga ja
panin sinna roosid õitsema
siis FB st sain sellise riiuli ,
tellisin mehed, et panevad kruvidega seina, aga kedagi pole veel tulnud
aga lubati
Mina ka naudin praegusi sooje ilmasid ja võin päikese käes terve päeva olla ilma, et minuga midagi juhtuks. Ümberringi kõik pühivad higi, nurisevad ja torisevad, aga mulle teeb see nalja. Tegelikult ega see palavus väga naljakas ei ole ka, sest paljud tõesti ei kannata kuumust. Üks nendest on minu mees, kes tuleb töölt koju ja ei jaksa rääkidagi.Alles õhtul hilja kui väljas on jahedamaks läinud tuleb tal eluvaim sisse.
VastaKustutaMeie istume ka palju väljas rõdul ja oleme oma söögikorradki sinna viinud.Sinna puhub isegi tuul ja polegi väga palav.Toas saab ka konditsioneeri tööle panna ja siis pole vigagi.Kassidest on kahju. Katsu sa ise kasukaga suvel ringi liikuda.
Sa oled ikkagi õnnelik inimene, et sul just praegu on hästi ja ümberringi on hoolivad inimesed. Kui palju on neid, kes peavad üksi oma muredega hakkama saama. Muidugi oleneb ka inimesest endast. Kui ta on teistega hästi läbi saanud, sõbralik ja hooliv olnud, siis ilmselt ei pea ka üksindust kartma.
See, mis noorena oli pole kindlasti enam nii valus. Loeb just see, mis on nüüd ja praegu. Põhiline on see, et jäid ellu, kasvatasid oma lapsed tublideks inimesteks ja oskad endiselt pisiasjadest rõõmu tunda.
Kapp on väga ilus ja sobib hästi teie koju.
Oskad ilu näha ja ka ise luua - see on väga suur väärtus! Lisaks veel oskus ka väikesi rõõmukilde kokku koguda ja hinges hoida … tänu sellele oskadki praegusest elust ja kodurahust rõõmu tunda!
VastaKustutaParaku ei lähe meist keegi nooremaks ja alati ei piisa ka enda optimismist ega enese alalhoiu instinktist. Minule on need palavad päevad väga rasked taluda - süda valutab (päriselt, mitte ülekantud tähenduses) ja kiirabil oli minuga mitu tundi jantimist, et jälle jalule saada :( Samas olen rõõmus nende inimeste pärast, kes üle mitme aasta saavad ilma lõunamaale reisimata nautida päikest ja rannamõnusid.
Mida muud siis soovidagi - naudi iga päeva, mis kingib kasvõi ühe pisikesegi hetke, mis sära silmisse toob!