Täna käisime sugulastüdrukuga Kantola kammaris oli õnneks lahti kuigi on püha aga kella kolmeni oli lahti ja ostsme sealt riideid ja mingisuguseid asju veel, mina vanainime ostsin sokke ja muidugi Oskarile auto ja ühe suure plliatsi, aga tema ostis / leidis paar kapuutsiga kifti dressikat, paar pluusi ja kaks jopet ... Täitsa hea saak. Taksoga tulime tagasi , sinna läksime Eeroga. Pärast pesime neid kirbuka riideid ja tegime süüa, päev oligi õhtus ja emaga sai ka räägitud läbi skype kuni päris pimenes ja emat enam näha polnud ... Meil aga hakkas laia lund sadama mis muidugi kohe ära sulas sest oli ikkagi väga soe. Eile sadas vihma.
Seal kirbukal nägin ühte endist tuttavat.
Kui olin tööl hooldekodus, siis selle naise ema oli meil hooldekodus selles osakonnas, kus mina tööl olin ja õnneks mul oli selle vanainimese nimigi veel meeles ja minule jäi ka ta tütar meelde ja mina talle ka - sellepoolest, et olin nii rõõmsameelne , no kes mind siis unustab? - Kes korra elusast peast näinud see enam ei unusta kunagi ..
Mitte sellepoolest, et ma mingi eriline olen, aga ma olen lihtsalt nii meeeldejääv isiksus/ inimene et jah raske on mind kahe silma vahele jätta, peab ikka mitu silma rohkem olema .
Noh see niisama naljaviluks öeldud - kes tahab vastu vaielda siis palun võtke sõna need, kes mind on unustanud hehe ..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar