Tere tulemast blogisse



Tere tulemast minu blogisse . Oleksin väga rõõmus kui jätaksite minule siia blogisse maha märgi, et olete siin käinud ja lugenud minu ülestähendusi . Selle eest oleksin väga tänulik

31. okt 2015

Üksindusest ja vajalikkusest

Lugesin üht blogi, kus kirjutaja tõstatas ette probleemi üksindusest .
Mida need inimesed teevad, kes on ka füüsiliselt üksinda?
Ilma pere ja elukaaslaseta inimesed, vanakesed metsataludes, teise riiki
 võõraste keskele kolinud inimesed?
 Mis nende armastuse akut laeb?

Mina olen ka võõraste keskele kolinud   inimene, muutsin oma elu korrapealt, mul ei olnud aega arutada, kuidas saan hakkama ja kas saan ja mis minust saab . Kuidas saan hakkama  võõra tundmatu keelega ja kuidas saan leida endale inimesi ümber, kes must aru saavad, kuidas tööd leian ,kuidas ennast elätän ..  ( nagu pagulase tunne tuli).
 Aga nagu näen - sain hakkama väga hästi ja minul on tekkinud väga suur tutvusringkond , keel on saanud selgeks ja  ei ole tunnetki et olen üksinda . Mis mu armastuse akut laeb ? Aga ei tea , kas seda on vaja laadida, kui kõik kulgeb normaalselt ja erilist armastuse akut ei ole tundnud ka siis kui ei olnud võõraste keskele veel kolinud.  Ma olen lihtsalt väga seltsiv .

Mina üksindust ei tunne, niikaua kuni on olemas lapsed, lapselapsed, mees, oma ema ,sõbrad .. sugulased. Kuigi nad elavad kõik kusagil kaugemal, väljaarvatud oma mees -on nad ikkagi minuga ja kui eriti igatsus peale tuleb on kõigil olemas arvutid ja telefonid ja paber ja pliiats et kirjake saata .      
  Niikaua kuni elan inimeste seas, ei tunne üksindust – ma ei tea -ma võin kontakteeruda ka täiesti võõra inimesega tänavalt ja teha juttu- kui selleks soovi on … olen ise ka seltsiv ja ei pelga inimesi … mõnes mõttes olengi praegu õnnelikum siin Soomes, et saan ka vahest päris rahus omaette olla, sest siin on rohkem rahu ja vaikust ümberringi ja saab keskenduda olulisemale -nagu näiteks oma kodu ja mees … Eestis ei läinud päevagi kui mõni sõbranna poleks ukse vahelt oma nina sisse pistnud ja kurtnut et tal on igav ….
  Kes noortest inimestest   kurdab, et tunneb üksindust – see ilmselt valetab, või siis lihtsalt ei tea mis on üksindus … näiteks ei olnud vanadekodus poolhalvatuna voodis -kõik tema sugulased on surnud ja rääkida ta enam ka ei saa, sest tal on afaasia. ja ta ei saagi aru enam et ta on üksinda ….
ja  teine probleem :

MIND POLE KELLELEGI VAJA 
Ma mõtlen  praegu omavanuste inimeste seisukohalt- nii 50 -60 aastased olen kuulnud  hakkavad tihti kurtma, et oh lapsed on kasvanud suureks, ei hooli, on kaugel,  ei käi külas, tapa ennast või ära . Põhilause on et :"Mind pole enam kellelegi vaja " 
Ei ole jah -  kõik ju  proovivad oma eludega ise hakkama saada, välja arvatud luuserid, kes siis elavad  vanemate kodus, vanemate rahakottide peal  pool sajandit ja rohkemgi . Sellist ju ka ei tahaks . 
Sellist asja nagu "vaja" -ei saaks tegelikult  inimese kohta öelda - mul on sind vaja, või mul pole sind vaja ... Autol on akut vaja ..... lambil on pirni vaja ilma selleta ta ei põle,  ja rinnalapsel on  ema vaja kes teda tissiga toidab kasvatab ja arendab ... siis  peale  3 eluaastat hakkab laps juba ütlema et mina ise  -     mina ise -  ta tahab ise hakkama saada. enam pole talle vaja peale käia selliste asjadega millega ta ise hakkama saab - ta teeb  ise ... ja vanemad kasvatavad ja arendavad, et laps õpiks endaga  toime tulema. Mõned vähem , mõned rohkem-kes kuidas oskab . Ja kui ta siis ei ole abitu ja saab ise hakkama   siis meie hakkame virisema et mind polegi enam vaja -  nuuks nuuks  ...  hoopis röömus peaks olema ja mitte ennast segama asjadesse ...
    Kui oskad ennast pealetükkimatult  vajalikuks teha, nii, et teised arugi ei saaks ja ei peaks seda nagu  mingiks sinupoolseks ohverduseks siis oleks ju päris ok .

4 kommentaari:

  1. Hea mõtisklus.
    On olemas üksindus, üksildus, vajadus olla vajalik ja vajadus saada tunnustust. Olen neile olekutele/olukordadele sageli mõelnud nii inimlikust ja isiklikust seisukohast kui ka erialalisest huvist lähtudes. Alati olen kurtjal lasknud esmalt need mõisted iseenesele selgeks teha ja siis hakata tegema järeldusi, kas ikka ollakse seisundis, kus on põhjust tunda end mittevajalikuna või kurta üksindust.
    Sina aga oled nõnda päikeseline inimene, Su süda on lahkust täis ja Su peake on täis igasuguseid toredaid-armsaid mõtteid-ideid, et jah .... ei tunne Sa ise igavust ega tunne seda ka keegi, kellel on õnn kuuluda Su pere-sõprade-sugulaste ringi!
    See on imeline ... Sina oled imeline ... ja see on imehea!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. aitäh Elina, mina tunnen ka kaasa väga nendele, kes alatasa hädaldavad -mul on neist kahju ja alati proovin nende tuju kuidagitmoodi tõsta ja aidata omal moel,, aga see sööb kindlasti väga palju energiat ja elujõudu ..
      Oi,sa kirjutad nii ilusaid komplimente, aga ma olen täiesti tava-tava-tavaline . Aga aitäh, seda on ilus lugeda... Mina imetlen sinu töökust ja asjalikkust ja tragidust ja heatujulisust . kallistan

      Kustuta
  2. Igavusest... Minu ema ütles ikka, et ainult rumalal inimesel on igav. Tark leiab alati tegevust. Ma ei ütle ka,e t mul on igav, olen selle aja nimetanud "minu oma ajaks", kus polegi nagu midagi olulist teha ning võin valida kasvõi taevas pilvede vaatamise. See mitte-midagi-tegemine on mõnikord palju lõbusam, kui mõni eesmärgistatud toimetus. :)
    Üksindusest... Mina olen sedavõrd väike suhtleja, et olengi oma elu ja perega omaette. Ja mulle meeldib see iseolemine. Tunnen, et ei vaja lobisemisõhtuid või koosolemise lõunapause. Veedan rõõmuga need hetked iseenda ja oma mõtetega.
    Vajalikkusest... Seda olen küll mingi hetk tundnud, et tahan endast rohkem anda, mitte olla saaja. Elu on mind suuresti hoidnud ja olen ikka kõikidest valusatest õppetundidest püstipäi välja tulnud. Ja minu lapsed veel alles minuga ühe katuse all, seega olen 24/7 vägagi vajalik. ;)
    Aitäh, Nataly! Sa oled tõesti väga meeldiv inimene ja nii heasoovlik alati! Rõõmu Sinu päevadesse! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olen vahetevahel tagasi mõelnud inimestele minu (eelmises) elus ehk siis kui olin veel Eestis . Mul oli töökaaslasi kes mitte kunagi mitte kellegiga ei seltsinud . Käisid tööl , ei lobisenud töökaaslastega oma elust perest , ei rääkinud kunagi kedagi taga , ei viitnnud aega kohvitamisega ega suitsetamisega, ei kutsunud töökaasklasi koju ei käinud ise kunagi kellelgi külas -lihtsalt olid tööl ja peale tööd koju .. siis mul oli neist kahju - ma arvasin et neil on väga kurb elu . Keegi meist ei teadnud nendest palju midagi .
      Praegu ma arvan teisiti, nende elu kuulus nendele ja neil polnud vaja eneseteostuseks ja üleüldse elamiseks suurt seltskonda . Issand -oma pere on ju kõige kallim ja parem .... ja nii tähtis kui saad aega nendega veeta ... Neile olemas olla . Aitäh Sohvikene , ilusat novembrikuu algust !

      Kustuta