Olin juba lootuse kaotanud seda leida, arvasin, et ta takerdus kinni ehk talvel salli ja kadus lumme kui autost tulin, või siis töö juurde, arvasin, et ehk jumal aitab leida . Igaljuhul ei muretsenud palju kui kaotasin, sest ega see muretsemine ei aita midagi . Tuli meelde, et korra kaotasin ema kingitud merevaigu kiviga sõrmuse maal tomatokasvuhoones tööd tehes ... Kõik otsisid seda, aga ei leidnud ... Kui tulin mitme kuu pärast maale ja läksin vaatama siis leidsin sõrmuse ise kasvuhoone kõrvalt oksahunnikust oli kohe nii nähtaval kohal ..
.. Jumal juhatas minema sinna vaatama
Siis kui kolisin Soome siis kaotasin koristamise käigus hõberisti, mille olin leidnud tee pealt, kui käisime sõbrannaga Ugala teatris... Väike höberist oli minule väga hea talisman sest peale selle leidmist hakkas mul elus juhtuma imelisi asju ja sellepärast olin kurb kui see kadus läks mõni aeg mööda ja leidsin väikese hõberistikese vaiba pealt .... hea, et ei olnud seda tõmmanud tolmuimeja sisse ...
Kõrvarõngaid olen kaotanud mitu korda.
Ühe Raine kingitud kõrvarõnga leidsin kaks aastat hiljem pesumasina all olevast sodikogumiskohast ...
oli vist voodipesuga sinna sattunud ...
Eero kingitud kõrvarõngas kadus kohe peale kinkimist, kui olin kusagil reisi peal ,õnneks leidsin selle kohe samal õhtul rinnahoidja vahelt .... oli sinna pudenenud ..
Alati kui ma kaotan midagi, siis ma ei hakka ahastma , vaid hoian oma tervist ....mis kasu on närveerimisest
olen alati arvanud, et tervis on tähtsam, kui kuld ... kui on jumala soov, siis leian kaotatud asja üles ja kui ei leia siis polnud teda vajagi ...
Olen viimasel ajal olnud ka hoolikam.
Kõige esimese pulmasõrmuse kaotasin Viljandis Valuoja järve - see oli märk, et meie abielu ei ole püsiv,
seda sõrmust ma üles ei leidnud ka ... läks koos libeda kalaga vette, kui ma ta õnge otsast vabastasin ja vette viskasin ,kala oli ju limane ja libe ....
.
Samuti ei leidnud ma sõrmust ,mille kaotasin tööl hooldekodus , pesin käsi ja kuivatuspaberiga läks vist prügikasti, aga kui avastasin, siis oli juba hilja ...
Tänan jumalat ,et ta on juhatanud mind kaotatud asjade juurde ja olen nad uuesti leidnud ja leidmisrõõm on ikka suur ...
Käisin ka oma õmblustöökojas naisi vaatamas eile ja täna ja tegin seal vabatahtlikku tööd mõlemad päevad -harutasin lahti suured sasipuntrad mitut värvi õmbluskummi mis Helgi tõi mulle oma kodustest koristamise käigus mittevajalalikuks osutunud asjade hulgast ,igasugust riidereste ja muud kraami .... et viiksin sinna Sinivilla, kus ma tööharjutustel olin ... sealt paluti tervitada ja tänada Helgit annetuse eest .
Meil tagaõues n selline suur kivi ja tahtsin seda kaunimaks muuta ja sain hea idee
Danute Facebookist .All pildi peal on samasugune kivi aga ilusailled ümber
Danute ilus kivi
Täna pesin ära rõdu ääred väljastpoolt , muidu olid päris rohelised juba ...
saialilled kasvad
rohelust on igal pool
on tilli ka
Minul on ka ühtede kõrvarõngastega kummalised lood olnud. Kinkisin nad oma väikesele 5 aastasele tütrele. Sellised kullast rõngad imepisike kivikesega.Sellel aastal oli hästi palju lund ja minu tütrel olid pikad patsid. Poodi minnes takerduski kõrvarõngas patsi külge, tuli kõrvast ära ja kukkus hange. Lapsel oli nii kahju. Sulatasin siis mitu ämbritäit lund umbes sealt kohast, kus kõrvarõngas kadus. Kolmanda ämbri seest ta leidsimegi. Paari aasta pärast avastasin, et pisikene kivi oli kadunud. Mõne aja pärast dušši alla minnes nägin, et midagi särab põrandal. Oligi kivi.Kullasepa juurde viies pakkisin nii hoolega, sest oli tõesti nagu väike suhkrutera. Ükskord laenasin tütrelt ta kõrvarõngaid. Ehmatusega avastasin mõni päev hiljem, et kõrvas oli ainult üks. Polnud aimugi, millal või kus ma võisin ta kaotada.
VastaKustuta5 aastat oli kadunud, kui ükskord jõuluehteid võttes leidsime kõrvarõnga ehete kastist. Alguses arvasin, et kindlasti see, mis oli alles on kuidagi sinna kukkunud, aga ei olnud. Kõige kummalisem on veel see, et kõrvarõngas kadus ju suvel, ehteid võtsime ju igal aastal ja nende hoiukoht on sellises kohas, kus kõrvarõngal pole kuidagi võimalik sisse pugeda. Järelikult tahtis ta ise meie juurde tagasi tulla.
Ühe hõbesõrmuse oleme ka leidnud palju aastaid hiljem aiast mulla seest sõstrapõõsa alt. Sõrme aga enam ei mahtunud, sest selle kandja oli vahepeal suureks kasvanud.