Njamma vastuseks Sofikese blogile

  Sofikese   BLOGI   kirjutis pani mõtlema oma toitumisharjumuste ja kiiksude üle ja tahaksin vastata sulle siin oma blogis .

 Esiteks kohe  selgus, et meil on mõnede toitude suhtes täitsa samad harjumused ja meeldimised /mittemeeldimised. Kõik mis puudutab friikaid, burgereid, pitzasid, wrappisid, krõpsusid  ja muud   „ameerikavärki“ siis seda pole söönud,  ega söö ega taha proovidagi, täpselt nii nagu sinagi . Ei ole limonaadide, pepside, fantade ega ka muude gaseeritud jookide sõber.  Kunagi ostsin suurtes kogustes gaseeritud vett sinistes pudelites „Lidli“ poest – pudelite pärast, aga siis täöökaaslane siin mainis, et Soomes on maailma puhtaim vesi  ja sest peale pole seda  gaasivett ka ostrnud, pealegi lugesin, et see ei tee organismile head ja viib paremad   ained organismist uriiniga koos välja .  

Aga pudelitest tegin palju ilusaid asju , siis veel neid ei võetud  taaskasutusse nüüd võetakse.

Samuti on minu lemmikuks kissell.

Aga minu kiiksud algavad kõik lapsepõlvest

 Lapsepõlves on mind aga  ära hellitatud/rikutud  heade söökidega ja seepärast  oli minu söök lapsepõlves pigem ebatervislik kui tervislik ja annab ka praegu tunda .

Meil oli küll  kelder täis aed, puu ja juurvilju ja marju, aga kõik olid siis tehtud moosideks suure  koguse suhkruga ja soolatud hapendatud suure koguse soolaga... Sool ja suhkur ja jahu olid meie kodus põhitoiduained ja seda pidi olema palju. Kottide viisi osteti .  Porgandit, mida oli suurte kastide viisi,  kaalikat, peeti  meile ei antud niisama kätte närimiseks, aga kui kasutati porgandit, siis ainult supi sisse  riivitud ja praetud kujul maitse parandamiseks .  Aiamaa saadused läksid kohe sisse tegemiseks, mitte söömiseks , kui oli vaarikaid, maasikaid- siis lastele neid ei antud, vaid  korjati ja keedeti moosi, et keldris oleks riiulid täis ikka rohkem ja rohkem .  Kapsatünnid  soolakurgitünnid, hapukurgitünnid olid keldris seina ääres rivis, sealt siis sai talvel tuua üles ja süüa moosi ja saia.

Ema tegi väga maitsvaid sööke, eriti häid suppe ja kuna  oli lihakombinaadis tööl siis ei puudunud meie laualt kunagi liha, vorst, sink, kiirkeedupotis pehmeks  keedetud ribid, nii suitsetatud, kui värsked .  Kuna veel olid omad loomad ja kanad siis ka  rasvane piim millest ise tehti värsket koort ja võid , kanamunad olid omast võtta .  Ema tegi ise  mitmekihilisi torte ja pelmeene ja beljashisid mis tilkusid rasvast ja olid maailma parimad .  Kalast söödi ainult heeringat, ivassi heeringat  ja vahel ka  praetud silku .

Koolis oli meil lõunasöök tasuta, minu arust oli, ei mäleta küll, et oleks raha kooli viinud algkooli ajal. Koolisöögid nagu ikka erinevad kodusöökidest ja on pigem tervislikumad ja vaheldusrikkamad, ega maitse niihästi kui kodune söök

 Peale seda, kui läksin Tallinnasse õppima, sain  ka nälga tunda, sest kodust kaasa antud vorstid   sõime ruttu nahka ja koolis lõuna aeg söödud söögist pidi siis ära elama järgmise päevani . Sööklast sai siis ülejäänud leivapalad kaasa võetud, et õhtul väga näljas poleks ... Raha oli nii vähe, et poodi sai harva mindud ja kui läksime siis ostsime kõige odavamat  sööki kahepeale pinginaabriga.  Stipipäeval sai siis osta midagi paremat.

Linnu tee poes kus me käisime,  teadis kaupmees juba mida me ostame ja  kui heeringas oli otsas siis karjus meile seda  juba siis, kui me järjekorra lõpus seisime, et me ei peaks seda pikka järjekorda seisma. Me ei teinud väljagi ja seisime edasi ja kui järjekord meieni jõudis siis küsisime heeringat .....  kaupmees imestas aga meie  omaarust olime hästi vaimukad .

Söögitegemist ära ei õppinudki, kui mehele läksin siis korra  kui supi sisse kartuleid viilutasin, siis mees ütles, et tema ema ei viilutanud- vaid koukis kartuli küljest sellised suuremad kandilised kartulitükid supi sisse .. solvusin muidugi ...

Ka küpsetamist ei õppinud, kuigi tegin katseid ja tuli välja ka, aga lihtsalt ei olnud  seda küpetamise soolikat. Õppisin  küll tegema kaneelikukleid, rootsi kringlit, lihapirukaid aga ei teinud neid tihti ...  

Noh ütleme nii, et  söögitegemine oli minu jaoks üks töö mis tuli ära teha, et lapsed ja mees  saaksid söönuks. Mees leppis igapäevase pannitäie praetud lihaga kartulite kõrvale, ilma lihata päeva ei tohtinud ollagi, lastele meeldisid paljud asjad, aga seoses sellega, et poodi hakkasid ilmuma igasugu eksootilised ja mujalt eksporditud kaupa  neist tuli ka sellised pirtsakad nõudjad, raha meil õieti polnud, aga nõuti  mingisuguseid sweet tshilli suosse ja muid,  mitte neid tavalisi põhitoiduaineid. Oli raske jah.

Kala oli hästi odav,ostsin räimi ja siis  praetud räimed, marineeritud räimed, kohakala, suitsulatikas (ise suitsetatud ) olid head küll niikaua kuni lapsed sõid, aga siis tuli neil ka mingi vastikus kala vastu ja kala ka keegi enam ei tahtnud ...

Vanem poiss ei söönud ka hernesuppi ja ka mina ei armasta hernesuppi . 

Nii aedviljasupp, kui borshisupp ja kalasupp on  praegu minu igapäevased söögid, tihti teen ka aedviljapüreed kuhu siis käivad sisse kõik aed ja juurviljad : porgand, kapsas, sibul, tomat,kartul, keedetult  nuimikseriga püreestatud kujul ja siis  teen mitme päeva püree valmis säilitan külmkapis  ja siis  panen iga päev püreeportsule  erinevat  asja lisaks, praetud seeni, kanaliha, raejuustu  ja mida iganes rohelist.   Vanast peast olen hakanud sööma hästi palju rohelist ja  eriti hästi on mulle hakanud meeldima brokkoli erineval kujul , vahepeal sõin seda nii palju, et hakkas juba vastu aga kehakaal ka langes 10 kilo võrra .. !

ÜLDKOKKUVÕTE : Mida vähem süüa, seda parem, mida rohkem teha muid asju, seda vähem tahad süüa ebatervislikult.  Söö rohkesti  juurvilju ja rohelisi salateid !
Sellised siis minu kiiksud