Oi kui ammu see oli kui käisin lapsena emaga koos mustikal , Suur veoautotäis inimesi viidi Võhmast Navesti poole ja siis keeras vasakule metsateedpidi sõitsime natuke maad ja olimegi paksus mustikametsas . Minu emal ei osanud orienteeruda metsas ja kartis eksida ja seepärast olin mina ka alati kaasas kuna minul see probleem polnud - teadsin täpselt kuhupoole tuleb minna . Mustikaid korjasime ikka mitu ämbritäit ... uskumatu . Ei kartnud karu ega hunti ega metssiga - keegi ei kartnud kuna polnud vist vastu juhtunud ..
Kaasas oli ikka söödavat ka ja see oli metsaskäimise toredaim hetk kui sai kodust kaasvõetud võileibu ja joodavat hakatud maitsma .. ei mäleta mida sõime mida jõime, aga mäletan, et see oli alles hea ..
Siis hiljem jälle veoauto kasti kus oli rivis pikad pingid ja kodu poole seal algas siis järelpuhastamine . Marjad tegi ema moosiks mida siis keldrist käisime otsimas kui isu tuli .
Kelder oli talveks pilgeni täis moosiriiuleid , juurviljakaste , hapendatud kurgi tünne , hapukapsatünn kus hapukapsa vahel ilusad punased paradiisiõunad hapnesid ja mida ma hirmsasti ihaldasin .
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar