Nii nagu pöörlev sõõr spiraalis, nagu ratas ratta sees...
Pole algust, pole lõppu – veskitiib vaid ringe teeb
nagu mäe pealt veerev lumi, nagu kirju õhupall,
nagu karussell, mis tiirleb ümber kuu või pilve all.
Pilgukaar, mis hetki nopib, kord on kitsas, kord on lai,
kuid mu maailm nagu kaja ikka sama kordab vaid.
Nagu armastuses tead käivad mõtted ringi peas...
Nagu kutse, millest läbi eal ei kuma koidukiir,
nagu udu, mille taga puudub selge silmapiir,
nagu öö, mis hiilib kõikjal endal süda valu täis,
on mu unelm, mille killud järve äärde maha jäid.
Kell lööb järjest uusi tunde, vanad ammu päeviks said,
kuid mu maailm nagu kaja ikka sama kordab vaid.
Nagu armastuses reas käivad mõtted ringi peas.
Nüüd on taskud õnnest tühjad, päike jälle väldib mind.
Miks küll suvi möödus ruttu? Kas seal üldse nägin sind?
Oli arm ja oli rõõm ja tuules vaikselt õõtsus paat.
Tundes sind mu süda laulis kui romantiline plaat.
Ja need pildid kaldaliivas, meie näod ja nimed seal –
lained neist on üle käinud, nukrus istub kivi peal...
Sest et sa ju läksid lennul, kui sai tühjaks suvekruus
ja läks sügis seda värvi nagu oli sinu juus.
Nagu pöörlev sõõr spiraalis, nagu ratas ratta sees...
Pole algust, pole lõppu – veskitiib vaid ringe teeb.
Minu elu pilt on see: nagu tuuleveskid reas
käivad mõtted ringi peas...
