Lähen täiesti vabatahtlikult tööle. Mind paluti appi ja ma niisama kergelt ära ei ütle, kui just haigeks ei jää. Lähen ka sellepärast et saab inimestega suhelda mis on minu jaoks väga tähtis. Olen ju muidu kodune , nelja seina vahel ja ei oska sealt ise välja rabeleda kuigi tihti . Sellepärast ongi nii tore kui kutsutakse appi meie väikesesse poekesse kliente teenindama . Mulle meeldibki olla teenindaja - ülemuse roll minule ei sobikski.
Mulle meeldib inimesi vastu võtta, nendega rääkida ja nende tuju rõõmsamaks muuta . Nii mõnigi kes astub uksest sisse mossis näoga ei suuda kaua aega mossis olla, vaid hakkab varsti vastu naeratama. Mulle meeldib see kui nad saavad natuke oma kapslist välja ,mõni on üllatunud, mõnel on hea meel . Kui nad ära lähevad, siis on neil hea meel sest ma kutsun neid meid jälle külastama.
Ja minul hea meel, et sain inimestega suhelda.
Mulle meeldib inimesi vastu võtta, nendega rääkida ja nende tuju rõõmsamaks muuta . Nii mõnigi kes astub uksest sisse mossis näoga ei suuda kaua aega mossis olla, vaid hakkab varsti vastu naeratama. Mulle meeldib see kui nad saavad natuke oma kapslist välja ,mõni on üllatunud, mõnel on hea meel . Kui nad ära lähevad, siis on neil hea meel sest ma kutsun neid meid jälle külastama.
Ja minul hea meel, et sain inimestega suhelda.
See inimestega suhtlemise moment on väga mõistetav. Mõnikord tunnen sellest teravalt puudust, ometi olles ise selle eest pagenud...
VastaKustuta