Ei mingit hauakaevamist

Mina isiklikult ei taha mingeid matuseid,  mingeid peiesid  peale matuseid ka ei taha ,  ega ei taha, et mind üldse peale surma keegi näeks..
       Kuna olen küllaltki vana, et mõelda oma elu ja surma üle,  siis  paratamatult vahetevahel mõtlen ka selle üle .
 Võib olla elan veel kaua - ei tea - seda otsustab jumal taevas . Igaüks elab niikaua kuikaua talle on saatuse poolt ette määratud, võid olla nii haige ja valmis surema, aga surm ei tule, ega tule ja teisalt oled terve kui purikas ja oled äkki läinud teise ilma .
 Ettehoiatamata, ettearvamata ,ootamatult .
       Olen siis mõelnud, et  haigena  pikalt voodis vedeleda ei taha ja sooviksin, et surm oleks kerge, ilma piinadeta ja valudeta .  Peale surma tahan, et mind tuhastatakse.  Noorena tahtsin ennast  peale surma loovutada meditsiinile  õppematerjaliks aga see soov on nüüd üle läinud .
 Tuhastamine on ok ja siis edasi  visaku  see tuhk kuhu tahes.  Ma ei taha mingit  hauaplatsi.
Minu lähedastest on isa ja isapoolne vanaema maetud Arussaare  kalmistule ja sinna on ilma autota võimatu pääseda . Ma ei taha kohe kindlasti mingil juhul sinna maetud saada.   Ka minu ema on avaldanud soovi, et ei taha sinna  peale surma.  Ja see on hea et ma tean seda .
     Vanasti,  kui inimesed elasid veel paiksemalt  ja olid seotud kodukohaga, oli igal perel oma surnuaed ja oma hauaplats, kus siis kogu pereliikmed maeti ja sugulastel oli kerge käia hooldamas hauaplatsi ja küünlaid süüdata mälestamaks kadunukesi .
 Aga tänapäeval, kus pereliikmed ja sugu on laiali mööda maailma, siis  keegi  ekstra surnuaiakäigu pärast teisest riigist kohale sõitma ei hakka, hauaplatsile küünalt süütama jõulude aeg ....
 Meil on raske kokku saada ka elavatena kuna riigist riiki reisimine on kulukas ja  noortel pole aega et külas käia, kuna on pidevalt tööl.
 Ma ei taha hauaplatsi,   sest seda pole  mulle, ega minu lähedastele vaja. 
 Las meenutavad mind pilte ja videosid vaadates. Minust jääb maha palju pilte ja kui internet ikka püsib, siis näevad neid ka minu lapse lapse lapse lapsedki ...   Ja kui  internet ära kaob siis   pole sellest hauakivist ka mingit tolku .  Need inimesed, kes on minule tähtsad, need mäletavad mind nagunii, ma tean seda.

Matused on just nagu sünnipäevadki Eestis ületähtsustatud .  Mõni tahab hirmus suuri  pidusid korraldada selleks ,  et teisi üle trumbata .  Laud lookas ja  sült ja salat   peavad olema ...

 Isiklikult olen oma eluajal käinud matustel äärmiselt harva. Esimest korda mäletan, kui olin alles laps ja olin 5 aastase tüdruku matustel . Ma olin shokeeritud kõige rohkem sellepärast, et silmade peale pandi  sellele surnud lapsele suured 5 kopikalised rahad . Siiamaani on pilt silme ees  kuigi on üle 50 aasta sellest möödunud .
 Siis mäletan oma ämma matuseid,  kus mu esimene mees filmis seda videole .  Ma olin taas shokis - kes ometi tahaks seda videot  näha ?  Ma ei usu, et keegi tahaks vaadata videot,  kus surnukeha lebab kirstus ja   teda filmitakse . Ma oleksin teda ( endist meest)  keelanud, aga kuna me olime siis juba lahutatud ,siis ma ei pidanud õigeks  minna õiendama .

 Endise abikaasa vanaema matuseid ka mäletan sest tema sooviks oli et  tema matustel ei tohi nutta ja kõik peavad olema rõõmsad . Tema oli ka eluaeg  olnud väga rõõmus ja tore inimene .Mäletan tema juures külaskäike ja kui sõbralik ja vahva ta oli . Anekdootegi rääkis meile noortele... Teda mäletan aina ja ikka .
 Oma isapoolne vanema surma mäletan ka , tema piinles hirmsasti surres, arvan et tal olid kohutavad valud sest ta karjus hästi kõvasti . Olen kuulnud et nii karjuvad  surres  nõiad, või need, kes on elu jooksul palju halba teistele teinud ja seda võin ma öelda, et ta tegi mu emale väga palju halba.  Vanaema piinles väga kaua voodis lamades ja ema hoolitses ta eest.   Ema vaatas kogu seda piinlemist pealt ja usklik inimene nagu ta on
 oli korra läinud tuppa, avanud akna ja läks vanaema voodi juurde ja tegi ristimärgi ja ütles ,et annan sulle kõik andeks ja  hetk hiljen  kui oli selja pööranud kuulis häält mis meenutas nagu   vihinat ...ja nägi kuidas aknakardin  liikus ja vanaema hing otsekui välja lendas lahtisest aknast . Kui ema  siis  oma ämma   poole kummardus oligi ta surnud .
Ka minul pole isapoolse vanaemaga  seoses mingit meeldivat emotsiooni.   Tema matustel ma ei käinud, ainult olin kodus ärasaatmisel , kõik olid vait ja keegi ei osanud tema kohta öelda mitte midagi ... Kohutav . Ma ootasin siis teist last ja matustele ei läinud. Mäletan siis seda hetke, kui hoidsin oma ema kaela ümbert kinni, nutsin  ja sosistasin tasakesi, et palun ära sina sure .....


 Leidsin ühe ilusa kurva luuletuse

Kui mind enam ei ole"

Ma hoian Su käsi, mu kallis,
kui tuju sul nukker ja hall.
Mu kingitud villases sallis
ei tundu nii käre külm talv.

Ma korjan Su üles, kui langed
ja üksinda tõusta ei saa.
Ei hooli, et väljas on hanged -
mu juures küll sooja Sa saad.

Ent oled Sa mõelnud või tundnud,
mis saab, kui mind enam ei ole?
Kui endasse tagasi tõmbun,
kui Sulle mind enam ei ole?
Võib-olla Sul jäävana tundun
kui meri või põline laas,
või taevas, mis pea kohal kummub,
kui kastetilk auramas maas.

Ent minulgi vahel on valus,
kui peitma pean pisaraid;
ma tean ju, Sa kergelt ei talu
mu kurbuste tagamaid.

Kas aimad, kui habras on niit,
mis mind Sinu või eluga seob,
ja jäädavalt minema siit
mõni tunnetu hetk minu viib?

Kas oled siis mõelnud või tundnud,
mis saab, kui mind enam ei ole?
Kui endasse tagasi tõmbun,
kui Sulle mind enam ei ole?

Kui mind enam ei ole,
pole Sinule olemas?
Kui mind enam ei ole,
pole Sinu jaoks olemas?