Meie suur lemmik

 Vaatasin pühapäeval telekast  saadet  Suveniiri lauludest ja  tulid vanad ajad meelde .
Mul tuli meelde kuidas me Silviga ikka ja alati Vestmanni kontsertidet käisime, kui ta Viljandis esines.
Me ootasime seda alati suure ärevusega ja valmistusime ette ja  tahtsime alati tulla varem ja  istuda esimesse ritta . See meil ka alati õnnestus ..
Küll me nautisime ja muljeid jagus veel nii pikaks nii pikaks ajaks ..
  Vestmann  suri oktoobris  2004 aastal, seega juba  10 aastat tagasi, aga selline tunne on, et kui vaatad teda telekast, siis   unustad selle ära ja tunned et ta on ikka meiega . Ja nii ütlemata kahju on et  ta nii noorelt suri. ma usun, et oleks ta elus, oleks Olev ikka veel siiani laulnud ... ei tea kas esinemas oleks teda enam nähtud, aga laulnud oleks ta küll ..
 Olev  oli alati nii kenasti riietatud kui ta esines ikka lumivalges või eredas kollases võis teda näha .  Olev vestmann armastas publikut väga . küll ta heitis meile oma ilusaid naeratusi  ja lehvitas kätega, küll vaatas taevalaotusesse- kust parasjagu päike paistma hakkas kui ta  lauluga alustas ... oh selliseid ilusaid hetki oli tore nautida ja südamest tulevad laulud -  need läksid paljudele hinge .

Meie Silviga olime ikka nii suured fännid, et viisime ikka talle lilli ja  tegime koos  pilti kah .

ka pildil oli Olev alati fantastiliselt ilus ...  on ju ?