ÕNNE POJAKESELE !

Eile, 36 aastat tagasi sündis minu vanem poja.
 Oli hästi külm talv ja olin nii noor ja elu tundus nii ilus ja hea.
Vörreldes teiste sõbrannadega oli minul elu õnnesttunud alustada täielikult hästi, mul oli  mees ja elasime omaette mugavustega korteris. Paljud klassiöed ja kursusekaaslased olid üksikud või elasid palju kehvemates oludes või siis koos ämmadega või isegi veel oma ema,isaga, ega olnud veel iseseisvad. Mul oli vedanud. Sain peale tööle asumist tuttavaka oma laste isaga, oma esimese mehega ja tol hetkel olime veel noored ja õnnelikud.  Elasime omaette mugavustega korteris, mõni sõbranna elas  sellises kohas kus oli wc õues isegi ...  Hindasin oma meest ja  olin tänulik jumalale et mul on vedanud ..
 Tulles ja minnes kodunt välja suudlesime pikalt ja tundsin südames,  et mind armastati ja hoiti väga. Ma olin tõesti  õnnelik..
       Oeh ja kuhu see jäi? Kuhu see kadus? Miks?  Taevas teab .
 Loomulikul praaeguse mõistusega ja elukogemuste juures teeksin paljusid  asju teisiti ja oleksin veel paremini hoidnud oma perekonda, aga tol momendil tegin oma arust kõike õieti ja just nii nagu sel hetkel oligi kõige õigem enda arvates,ei osanud arvata et võiks teisiti.
    Tegelikult ei tahagi ma lahata oma pereelu, vaid tahtsin öelda et sel momendil kui minu esimene laps sündis oli minu elu kõige kõige ilusam periood, kõige õnnelikum periood. Pojakene oli nii armas ja vaatamata sellele, et meil  ei olnud mingeid kogemusi, ega oskusi, vaatamata kõigele oli nii tore saada lapsevanemateks.
Tahtsin kõike teha õieti ja väga hästi.
 Ja see tuli hästi välja .
Ma olen väga õnnelik ja väga uhke oma poja üle.
PALJU ÕNNE KALLIS POJA!

 Need pildid seinal on ka minu enda tehtud mistrast, vanasti oli selline vabrik Viljandis .. tegime köik punutud vaipu ja kõiksugu kifte asju mistrast