Sellest ajast jäävad mälestused. Neid ei vii meilt keegi - vast ehk siiski see Alzhaimer - see on ka selline veidrik, et viib need viimased mälestused, aga nooruspõlv ja lapsepõlveaeg- selle ta jätab alles meile kõigile ..
Tuleb jagada eelkõige seda aega tõesti väga, väga kallite inimestega. Ei tohi niisama raisata oma kullakallist aega tühja tähja lobisemise peale - ei tohi raisata seda aega teistest paha rääkimise peale. Kui midagi head rääkida pole - siis ole parem vait.
Olen siin Soomes palju õppinud . Noorena ei osanud ehk oma aega nii arukalt kasutada, aga siiski arvan, et olen paljudega jaganud oma aega ja inimesed on olnud tänulikud, kui me oleme suhelnud ja peale suhtlemist on mõnel inimesel läinud kergemaks.
Mõnest asjast on siiski ka kahju, mida oleksin nüüd teistmoodi teinud, kui oleks võimalus antud , aga seda ei anta ja see aeg, mida olen sinna raisanud, see on kadunud ja sellest on kahju . Aga siis ei osanud seda mõelda .
Aeg kaob - rõõmud jäävad !
Vähemalt on selle haiguse puhul hea see, et ise ei tea, et sa ei mäleta.
VastaKustutaEks noorena oli ju elu ka kiirem ja polnudki alati seda vaba aega nii palju. Nüüd on aega lähedastele ja lastelastele ning oskame ka kõike seda rohkem hinnata.
Kahetseda pole mõtet ka midagi, sest kindlasti oli sellel ajahetkel see just kõige parem variant.