Kahju et mul pole alles seda esseed, mida pidin kirjutama koolis, kui õppisin dementiahaigete vanurite hoidjaks . See oli aastal 2004 . Ma ei teadnud sellest palju midagi siis, sõna olin kuulnud, aga palju seda teemat ei olnud oma mõtetes käsitlenud .
Pidime kirjutama teemal: Kas pooldame eutanaasiat või ei ja põhjendama miks ?
Ei teadnud mida kirjutada ja ei mäleta mida ma sinna kokku vusserdasin pidi ju see veel olema ka soome keeles .
Aga nüüd olen mitu korda sellest teemast kuulnud ja aru saanud, et inimesi huvitab see teema ja mida vanemaks saame, seda rohkem .
Ma kirjuta siia oma isikliku arvamuse .
Mina voodis liikumatuna vedeleda ei taha . Ja niikaua, kuni mul on selge mõistus peas siis teatan, et olen selle poolt, et eutanaasia inimese omal soovil oleks täiesti vastuvõetav minule .
Siis, kui mul mõistus enam ei tööta ( kui selline asi peaks juhtuma äkki ) siis ma seda soovi ei oska võib olla avaldada... seepärast peaks oma soovid ja tahtmised varakult kirja panema . Sest mitte kunagi ette ei tea millal see kohutav päev peaks saabuma ... Muidugi oleks hea surra vanadusse ja mõistusega, aga kui äkki mõistus enam ei tööta?
Ja muidugi peaks teada andma noorematele sugulastele, et nad teaksid kust leida seda, mida ema või isa on oma eluajal meeleldi teinud , söönud, lugenud, kuulanud, millise padja peal meeldib tududa ja kas põlvede vahele peaks asetama väikese padja, et oleks mugavam magada . Elatakse ju tänapäeval nii eraldi ,et lausa teistes riikides , ei tea paljudest asjadest mitte midagi - ja kui küsid järelkasvult kuidas elad -siis täiskasvanud pajad mainivad et kõik on ok .. nojah ,see informatsioon minule just palju ei anna, aga ei saa kiskuda tangidega sõnu suust ja esitada küsimusi kui neile ei vastata kui kahe sõnaga - Tütred muidugi on natukene jutukamad ja räägivad pikalt laialt isegi sellest kuidas linnud oma pesakasti ümber tiirutavad ja pesa teevad ...
Soomes antakse sellised paberid täitmiseks vanadele inimestele juba pikalt ette, et siis kui nad tulevad mingil põhjusel hooldekodusse siis on teada temast , tema elust , noorusest , lemmiktegevustest ja paljust muust ..
Hoidjal on siis kergem ka - võtab õigel ajal õige laulu üles ja vanuri tuju muutub silmanähtavalt paremaks ..
Kui minule peaks juhtuma insult, siis palun mind mitte ellu äratada ... ehk elustada .
See tähendab liikumatult voodis lamamist võib olla kümneid aastaid - ei ei ei
Seda ma ei taha
Ma olen oma elu elanud väga huvitavalt siiamaani , olen olnud 3 korda abielus , olen 2 last sünnitanud ja kasvatanud . Olen isegi oma lapselast näinud ja muidugi praegu olen veel mõistuse juures ja tahaks olla seda veel niikaua kuni jumal soovib ja lubab ... Kõige eest olen tänulik ..
Soomes on ka selline kord, et lapsed ei pea hooldekodude eest maksma kui vanur ise välja ei tule oma rahadega, siis puuduva osa katab sotsiaalhooldus .
Eestis- kus on pered niigi vaesed, siis pole ju sealt midagi võtta , seepärast paljud kannatavadki kodudes ja ei saa õiget hooldust ega abi . Kas 60 aastane invaliidist suudab hoolitseda oma haige 80 aastase ema või isa eest , muidugi ta ei jõua enam pesta, ega tõsta, kui on isegi juba vana ...
Praegu 56 aastasena saan ma hakkama ise kõigega kodus , olen töövõimetuspensionil ja mul on liikumispuue , käimisega seotud asjad on raskendatud - poes käib mees ja mõnikord ka mina ise ..
Koos liikumise puudega jääb ära see vähene kehaline koormus, mis enne oli ja kõik muutub raskemaks ..
Ma tean ja teadvustan et olen vana ja vananen kaks korda kiiremini, kui liikuvad vanurid .
Ja ma tean, et niikaua kuni liigun ma elan .
Olen eutanaasia poolt, kui keegi palub hääletada ...
Pidime kirjutama teemal: Kas pooldame eutanaasiat või ei ja põhjendama miks ?
Ei teadnud mida kirjutada ja ei mäleta mida ma sinna kokku vusserdasin pidi ju see veel olema ka soome keeles .
Aga nüüd olen mitu korda sellest teemast kuulnud ja aru saanud, et inimesi huvitab see teema ja mida vanemaks saame, seda rohkem .
Ma kirjuta siia oma isikliku arvamuse .
Mina voodis liikumatuna vedeleda ei taha . Ja niikaua, kuni mul on selge mõistus peas siis teatan, et olen selle poolt, et eutanaasia inimese omal soovil oleks täiesti vastuvõetav minule .
Siis, kui mul mõistus enam ei tööta ( kui selline asi peaks juhtuma äkki ) siis ma seda soovi ei oska võib olla avaldada... seepärast peaks oma soovid ja tahtmised varakult kirja panema . Sest mitte kunagi ette ei tea millal see kohutav päev peaks saabuma ... Muidugi oleks hea surra vanadusse ja mõistusega, aga kui äkki mõistus enam ei tööta?
Ja muidugi peaks teada andma noorematele sugulastele, et nad teaksid kust leida seda, mida ema või isa on oma eluajal meeleldi teinud , söönud, lugenud, kuulanud, millise padja peal meeldib tududa ja kas põlvede vahele peaks asetama väikese padja, et oleks mugavam magada . Elatakse ju tänapäeval nii eraldi ,et lausa teistes riikides , ei tea paljudest asjadest mitte midagi - ja kui küsid järelkasvult kuidas elad -siis täiskasvanud pajad mainivad et kõik on ok .. nojah ,see informatsioon minule just palju ei anna, aga ei saa kiskuda tangidega sõnu suust ja esitada küsimusi kui neile ei vastata kui kahe sõnaga - Tütred muidugi on natukene jutukamad ja räägivad pikalt laialt isegi sellest kuidas linnud oma pesakasti ümber tiirutavad ja pesa teevad ...
Soomes antakse sellised paberid täitmiseks vanadele inimestele juba pikalt ette, et siis kui nad tulevad mingil põhjusel hooldekodusse siis on teada temast , tema elust , noorusest , lemmiktegevustest ja paljust muust ..
Hoidjal on siis kergem ka - võtab õigel ajal õige laulu üles ja vanuri tuju muutub silmanähtavalt paremaks ..
Kui minule peaks juhtuma insult, siis palun mind mitte ellu äratada ... ehk elustada .
See tähendab liikumatult voodis lamamist võib olla kümneid aastaid - ei ei ei
Seda ma ei taha
Ma olen oma elu elanud väga huvitavalt siiamaani , olen olnud 3 korda abielus , olen 2 last sünnitanud ja kasvatanud . Olen isegi oma lapselast näinud ja muidugi praegu olen veel mõistuse juures ja tahaks olla seda veel niikaua kuni jumal soovib ja lubab ... Kõige eest olen tänulik ..
Soomes on ka selline kord, et lapsed ei pea hooldekodude eest maksma kui vanur ise välja ei tule oma rahadega, siis puuduva osa katab sotsiaalhooldus .
Eestis- kus on pered niigi vaesed, siis pole ju sealt midagi võtta , seepärast paljud kannatavadki kodudes ja ei saa õiget hooldust ega abi . Kas 60 aastane invaliidist suudab hoolitseda oma haige 80 aastase ema või isa eest , muidugi ta ei jõua enam pesta, ega tõsta, kui on isegi juba vana ...
Praegu 56 aastasena saan ma hakkama ise kõigega kodus , olen töövõimetuspensionil ja mul on liikumispuue , käimisega seotud asjad on raskendatud - poes käib mees ja mõnikord ka mina ise ..
Koos liikumise puudega jääb ära see vähene kehaline koormus, mis enne oli ja kõik muutub raskemaks ..
Ma tean ja teadvustan et olen vana ja vananen kaks korda kiiremini, kui liikuvad vanurid .
Ja ma tean, et niikaua kuni liigun ma elan .
Olen eutanaasia poolt, kui keegi palub hääletada ...
10 aastat hiljem
Nüüd on 10 aastat sellest möödas , olen 66 aastane , olen 10 aastat elanud invaliidi elu, olen tundnud palju valu, aga ka palju rõõmu, lapselaps saab sügisel 13 a. ja teine lapselaps saab sügisel 2 ja mina saan sügisel 67 ..
Keegi pole minu haigust ravinud, ega mina ise ka ei suuda seda ravida ainult et valusamaks läheb .. ja valuvaigistite peal elan , ja see pole mitte magus elu .. õnnelik olen et mul on mees olemas kõrval ja niikaua kuni tema minu kõrval on kõik veel väga hästi ...
Mina ilmselt ka pooldaks. Põetasin oma ema, kes oli täie mõistuse juures kuni surmani ja mul oli temast nii kahju.Üleni halvatud ja suurtes valudes surma ootamas. süda oli aga tugev ja ta sai kaua piinelda.Mina oleksin ilmselt kauemgi võimeline olnud tema eest hoolitsema, aga see polnud ju enam elu. Ei tea muidugi kuidas ise käituksin, kui oleksin abitu ja teistele koormaks, aga praegu mõtlen küll, et sellist elu ju ei taha ei endale, ega teistele.Nii hea oleks magama jääda ja mitte kunagi enam ärgata.
VastaKustuta