Õnn on hetkeline.

Sofikese  BLOGIS

oli huvitav küsimus esitatud . Tahtsin vastata oma blogis

 

foto: Sofikese blogist

 Mis on õnn ?
 Seda on vist kõik inimesed korragi elus eneselt küsinud , kusagilt lugenud, kuulnud .
On ennast kallutanud kord ühele kord teisele poole, kord on olnud õnnetundest segased ja samas hetk hiljem nutnud ja õnnetuid pisaraid valanud .  See on ainult üks hetk teiste seas- see õnn-  sa tunned vaid, et nüüd on nii hea olla, et oled õnne saavutanud .  Samas tuleb keegi ja teeb midagi sellist, mis sinu õnnetunde purustab,  vahest teed seda ka ise,  kogemata , tahtmata, soovimata.
Päris väike laps on õnnelik siis kui kõht täis , vaibad kuivad, soe,  emme ja issi on lähedal,  kui ükski neist  "faktoritest" on puudu on laps nutu äärel või lausa õnnetu - ise ta muidugi seda tunnetab ebamugavustundena. Lapsele on õnn see kui puudub ebamugavustunne .
Laps kasvab läheb kooli - sama seal kui kõik hästi laabub ,õppimine , kaasõpilased on toredad ja sõbralikud, õpetajad inimlikud ja lastesõbralikud, läheb laps hea südamega kooli.
  Kui statistikat uurida, siis kui palju lapsi on aga õnnetud- kui kool eemalt paistma hakkab - tagakiusatud lapsed, masendunud lapsed .   taas see ebamugavustunne .
  Siis edasi täpselt sama -  kui kõik laabub sinule meeldival moel oledki õnnelik .  Kui oled terve - oled veel õnnelikum . kui sinu lapsed  ja lapselapsed on terved- oled veelgi õnnelikum isegi kui ise nii terve ei olegi .
Kui tunned, et ebamugavustunnet pole jääbki arvata, et oled  õnnelik ..või vähemalt rahul oma eluga
  See pole ju õnn vaid rahulolu
Kui tunned et teine inimene sinust hoolib oled õnnelik .
Kuidas seda saavutada ?
 Seda  vist eriti ei saagi saavutada.  see oleneb sellest kas õnn tahab sinuga olla või ei oleneb saatusest kas ta kingib sulle õnne või ei .  Kõik tahavad olla võimalikult kaua õnnelikud , paljud arvavad, et  õnneks on vaja tugevat tervist, aga ka seda me ei suuda ise  endale tagada, isegi kõige sportlikumad meist ja korras tervisega inimesed on sageli õnnetud mõnel muul põhjusel.
Kõige õnnetumad minu arust on  väga paksud inimesed, sest neil on kõige raskem koorem seljas kanda. Kuna aga nad oskavad teeselda nii hästi,  et neil pole häda midagi, siis  ongi tekkinud  sõnakõlks- paks aga rõõmus .
 Mis rõõm see on ???
 Ma õpin teesklema, et kõik on ok, ei virise, püüan kõike paremini teha kui teised,  ei hädalda,  sest hädaldamine peletab kõik eemale - aga ma ju tahan, et keegi oleks koos minuga ...
 Eks siis püütaksegi selle teeseldud "rõõmuga " mingit poolehoidu võita .   Et keegigi neist hooliks ....  See harjub nii sisse, et varsti sa ei oskagi muudmoodi olla kui rõõmus, isegi  kui on  tegelikult füüsiliselt valus .   Kõik on harjunudki sellega .
 Lapsena olin ma väga väga õnnetu . õnnelikke hetki oli väga vähe .
  Siis kooli ajal samuti olin nii õnnetu kuna pidasin ennast inetuks . 
Varases nooruses  olin  õnnetu kuna ei leidnud seda õiget armastust ja tundsin ikka ennast köige koledamana ümbruskonnas, oli küll hetki, mil tundsin  õnnetunnet, aga olin juba  nii mahasurutud ja väärade arusaamadega õnnest . 
 Siis tuli periood kui hakkasin kaalust alla võtma ja viskasin seljast suure koorma ja  hakkasin ennast tundma kohe palju palju õnnelikumana. Tundsin ennast nagu inimesena .  Tekkis tunne et kui oled peenike (normaalne )  siis oledki õnnelik .
Tõelist õnnetunnet olen kogenud ehk  perioodil peale pulmi kuni esimese lapse sünnini.
 Peale seda kui  hakkasid tekkima tülid mehega , ma enam õnnelik ei olnud ja kaal hakkas jälle töusma ja enam seda alla ei saanudki .  15 aastat õnnetut abielu  .
Ainukeseks rõõmuks terved lapsed ja sõbrannad, kellest   üks  parimatest  hakkas armukeseks  minu mehele ja   see periood oli minu elus muidugi kõige õnnetum, kuigi ega teised seda ei märganud, et ma olin täiesti depressioonis, aga seda "haigust siis veel polnud "
 Kas ma olen õnnelik ?
 Kindlasti olen õnnelik selle poolest et mu lapsed ja lapselaps on terved, ema elab, minul on soe kodu ja  hea mees, toredad sõbrannad, head tuttavad.
Aga kas see on õnn või hoopis  tänutunne saatusele ? Ma  olen saatusele tänulik et mul on just nii läinud

Ma ei ole saatusele tänulik selle eest, et  olen terve elu olnud  raskelt ülekaaluline ja nüüd olen lisaks sellele veel kõndimisvõimetu ilma keppide abita , ma olen  sellepärast väga õnnetu, kuigi ikka püüan teeselda, et mul pole häda midagi, saan oma eluga hakkama  naeran, olen rõõmus ,toimetan .
Aga tegelikult olen vang oma enese paksuse sees, oma väikeste rõõmudega.
Kodust välja pääsemine nõuab erakordset pingutust .
Ja kui pääsengi siis kusagile istuma .
Käimine ei tule kõne alla suurte valude pärast .
Minu õnn on see kui õhtul magama minnes võtab mees kaissu ja ütleb head ööd  armas kullake .
                                                                         Hea seegi .

 Ma arvan et ÕNN on seisund - 
SEISUND KESTAB  HETKE.
Pikema või lühema hetke, hetk  ei ole kunagi väga pikk -  siis muutub milleksi teiseks
 Hetke pärast on sul uus seisumd .
Oh oleks meil neid õnnehetki elus palju  palju palju palju .