Üheksa kuud
Nad kuulasid kasvades emade südametukseid;
toitusid nende verest ja armastusest,
aga ka varjumisrutust ja pagemisängist,
lõikavast leinast ja voogavast valust;
seestpidi söövast surmahirmust,
maadligi murdvast murest ning vahkvihast vaenlase vastu.
Võõrad koletised on üheksa kuud
tapnud täna sündivate laste vanemaid
ega kõhkle tapmast ka täna sündivaid lapsi;
nad lõhuvad jätkuvalt kodusid, purustavad linnu ja külasid,
rüvetavad maad ja põletavad põlde.
Nad võtavad soojuse ja valguse
ning varastavad laste hälle ja voodeid.
Nad on nagu lohed, kelle maharaiutud peade asemele kasvavad uued,
veel ahnemad, veel näljasemad, veel
tapahimulisemad.
Kõrgete müüride taga veel kõrgemas
verevärvi viisnurgaga tornis istub nende esikoletis, Lohe Gorõnõtš,
südametu ja külmasilmne tundetu tõbras,
kelle prinkidel põskedel pole ainsatki
emotsioonikurdu.
Tema, timuka käeviipele kuuletuvad kõik –
tittedest raukadeni, sõduritest kindraliteni.
Pikki aastaid on nad enestes korrutanud
viha ja jaganud kadedust,
ristsugutanud vaenu vaimupimedusega
ning süüdanud sõjatõrviku Euroopa südames.
Üheksa kuuga on nad sünnitanud tuhandeid
koerakoonlasi;
silmituid, südametuid, siledapõskseid, kelles pole kübetki inimlikkust,
sest vihast siginuile on teadmata armastuse
tähendus.
Täna sünnivad lapsed, kes eostati üheksa kuu eest armastuse vägeva väega,
nende silmis on lubadus, et peagi pürgivad päevalilled taas päikese poole;
nende väikestes rusikasse surutud kätes on
aimata töökust ja tegusust,
et tõsta Ukraina tuhast; nende lalinas on lodjapuuokste sosin,
mis lohutab, sisaldades usku ja unistusi.
Meie kõikide südameid täitev lootus ja usk
ja armastus
valgustab tänaste vastsündinute hirmrasket
teed läbi pimeduse.
Nemad väärivad tulevikku ja tulevik vajab
neid.
Need lapsed, kes täna sünnivad, suudavad surmata viimasegi lohe,
et jätkuks ja kestaks elu koletistevabal
kodumaal.
Slava Ukraini! Gerojam Slava!
24. nov. 2022
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar