Ja see päev oligi reede 24 mai kui olin viimast korda elusa emaga .. Pool sellest ajast ma nutsin ja palvetasin nii nagu oskasin, sest ema olukord oli täiesti väga kriitiline teadsin et nüüd on veel viimane aeg öelda emale kui palju ma teda armastan ja kui palju head ta on elus minu jaoks teinud ja et ma ei unusta tema headust ja ta jääb alati minu mälestustesse ainult head mäletades … .. Seda kõike ma ütlesin ja palusin ka oma üht sõbrannadest et ta loeks mulle telefoni peale mingi ilusa palve ja ta tegi seda , ema oli nagu unes aga kui telefoni talle kõrva äärde panin siis muudkui noogutas palvetele kaasa. Ta kuulis kõike . Palusin neid õdesid seal et tehtaks talle valuvaigisteid kuna ta näost paistis et tal on väga valus kusagilt Teate see õde ütles mulle et "PEAB KANNATAMA" ma küsisin: Haiglas ? Kannatama ?
ma olin nii endast väljas aga siis nad tegid ikka talle mingi valuvaigistava süsti et ta saaks öösel vähemalt rahulikult magada Oh see oli nii õudne … see kui näed kuidas vanainimene peab kannatama ja keegi ei aita .. ei saa aidata … No vähemalt ma olin tema juures .. Ema ütles mitu korda minu nime ja kutsus kalliks tütrekeseks .. rohkem ta ei suutnud midagi välja öelda …
ma olin nii endast väljas aga siis nad tegid ikka talle mingi valuvaigistava süsti et ta saaks öösel vähemalt rahulikult magada Oh see oli nii õudne … see kui näed kuidas vanainimene peab kannatama ja keegi ei aita .. ei saa aidata … No vähemalt ma olin tema juures .. Ema ütles mitu korda minu nime ja kutsus kalliks tütrekeseks .. rohkem ta ei suutnud midagi välja öelda …
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar