Kohe alguses tahan öelda et nii meeldivat reisi pole minul selle eluaja jooksul kunagi olnud .. Sain rääkida kõigest oma minijaga ja saime fantastiliselt hästi läbi . Kuna reis oli siiski mitte lõbureis vaid hästi palju jõudu ja närve nõudev siis muidugi saan lisada ainult kiidusõnu oma armsale minijale kes toetas igal hetkel ja aitas ja oli igatpidi tähelepanelik ja väga hoolas
Hommikul siis esmaspäeval 20 ndal ootasin juba Sandrat kott oli juba laupäeval valmis pakitud . Kott oli väga raske sest pakkisin palju riideid ja pesu ja ma ei teadnud kui kaua pean seal olema ja seepärast oli ööriided ja vahetusriided ja pesu parajas koguses,
'
et ei peaks seal higiste riietega käima kui just vahepeal pesta ei saa .
Ja võin kohe ka ära märkida et kõike läkski vaja
Rohud ja kingitused sõbrannadele ja muud vajalikku hambaharja unustamata
Nii ja Sandra tuligi hommikul päris varakult Oli öö läbi laevas loksunud ja tulnud selle odava laevaga kus rekamehed sõidavad ja oli öö läbi kuulanud lainete loksumist. Õnneks läks kõik hästi ja meie juures jõime kohvi ja hakkasime kohe edasi sõitma
'
Eerolt sain suudluse teele kaasa ja aitas koti auto peale kanda .
Tee Hämeenlinnast Helsingisse läks päris lõbusalt ja vahejuhtumiteta . tundsin korra küll et on kõhus mingi urin ja kerget pissihäda aga see ei olnud nii paha et oleks pidanud tegema metsapeatust
Jõusime Helsingisse õigeks ajaks ja seal sadama ümbruses ma ei oleks küll leida üles seda õiget kohta kuhu vaja minna ja isegi navigaator vahepeal ei osanud võtta mingit seisukohta et kuhu vaja minna , teed ju nii üles kaevatud seal Helsingis . Õnneks mu minijas on nii arukas ja tark tüdruk et oskas selles tohutus liiklusrägastikus toime tulla ja juhtida auto kindlalt sadamasse ja jäime tollipunkti seisma oma järjekorda ootama .
Aega läks päris palju aga siis kui meie järjekord ette jõudis siis Sandra seletas inglise keeles et tal on kaasas invaliid ja et pääseksime kohe lifti ligidale oma autoga . Nii ka oli ja auto peatus otse lifti ukse ees.
Ei olnud kuigi raske tõusta autost teha paar sammu ja kohe sattus teele ette takistus mis oli peaaegu ületamatu
Selline vall- raudne vall millest pidi üle ronima ….Noh pusisin, mis ma pusisin aga sain üle ka . Sõitsime üles ja istusime akna juurde , jõime kohvi ja sõime võileiba .Ootasime kuna saabume Tallinna Vaatasime rahulikku merd ja oli tore Sandraga ka poest läbi käia ja ostsime minule huulepulga ja Lumene näokreemi mati mis punetavad kohad katab . Tahtsin ka lõhna või deodoranti aga siis tagasiteel otsustasin nii .
Rääkisime Oskarist ja elust ja kõigest mis aga pähe tuli ja ei läinudki kaua kui olime juba sadamas ja pidimegi suunduma autosse
Mulle jäi meelde üks väike vanainimene kes sõitis edasi Peterburgi . Oli käinud Soomes pojal külas ja oli 92 aastane . Tema oli rulaatoriga ja talle ka reis meeldis , rääkisime nats juttu . Väga tubli pisikene vanainimene. Mõte jooksis aga kogu aeg oma ema peale ja kuidas me koos temaga mitmeid kordi laevaga reisisime .
Kui Tallinna jõudsime oli ilm väga ilus … Teekond jätkus Viljandi poole
Mäo kandis eksisime pisut ja sõitsime Paide peale aga saime aru et on midagi valesti ja saime õige teeotsa varsti jälle kätte , Esimest korda elus ma tundsin et tahan nii hirmsasti juba ema juurde .
enne oli ikka nii et kui merelt Tallinn juba paistis siis tuli juba pisar silma ja juba tahtsin Tallinnasse ja oma armsasse Eestisse. aga nii kui juba istusin Viljandi bussi peale ja mööda Tartu maanteed sõit algas aukliku tee peal ja ruure raputamisega siis hääbus kiiresti mu tuhin ja kodumaa armastus ja tahtsin juba tagasi Hämeenlinna. Nii oli .
.
Nüüd aga tahtsin ema juurde , teadsin et see jääb meie viimaseks kohtumiseks aga ikkagi ootasin juba et pääsen ema kallistama et ikka jõuaksin see oli ainuke mõte sest võisin ju ka mitte jõuda
Tahtsin ikka jõuda
Sandraga oli nii hea ja turvaline sõita . Kuidas küll nii noor armas laps oskab suurt autot juhtida ja olla nii hea autojuht
Nii ja siis oligi Viljandi maakond ja lõpuks ka Viljandi - Kõigepealt viskasimegi kotid Silvi juurde ja kohe edasi haiglasse .
Haiglas selline vahejuhtum et taas kunagine lapsevanem tundis mind ära ja küsis Sandralt et kas mu nimi on Nataly ja siis minule ütles et on Viljari ema , mulle tuli kohe meelde Pendis Viljar kes oli minu rühmas kunagi ja oli küll lapsena nii ilus poiss et ei oska kohe arvatagi kui kena noormees temast on sirgunud . Nii tore oli ära tunda .
Sandraga läksime siis ema palatisse ja ema oligi seal üksinda palatis ja sain kohe ema kallistama minna . Ausalt ma ei tea kas ta sai aru kes ma olen või ei saanud aga mulle tundus et ta sai . Ka Sandra vaene laps . pole vist kunagi näinud inimest sellises seisukorras ja pisarad tulid tal ka silmadesse ja oli näha kui sügavalt ta kaasa tunneb . Kallistasime seal ja mina jäin edasi ema juurde ja Sandra hakkas sõitma Tallinna poole
Ta veel oli muretsenud minu pärast et mulle sealt takso kutsutakse kui ma tahan koju minna ja rääkis ka Viljari emale et ta aitaks kui vaja ja ta tuligi abi pakkuma kuid ma ütlesin ära sest tahtsin veel võimalikult kaua olla koos emaga Ema oli nii abitu ja kui vaatasin voodilina alla siis ei tundnud ära kui kõhnaks ta oli jäänud ja kui peenikesed olid tema jalad ..
Hommikul siis esmaspäeval 20 ndal ootasin juba Sandrat kott oli juba laupäeval valmis pakitud . Kott oli väga raske sest pakkisin palju riideid ja pesu ja ma ei teadnud kui kaua pean seal olema ja seepärast oli ööriided ja vahetusriided ja pesu parajas koguses,
'
et ei peaks seal higiste riietega käima kui just vahepeal pesta ei saa .
Ja võin kohe ka ära märkida et kõike läkski vaja
Rohud ja kingitused sõbrannadele ja muud vajalikku hambaharja unustamata
Nii ja Sandra tuligi hommikul päris varakult Oli öö läbi laevas loksunud ja tulnud selle odava laevaga kus rekamehed sõidavad ja oli öö läbi kuulanud lainete loksumist. Õnneks läks kõik hästi ja meie juures jõime kohvi ja hakkasime kohe edasi sõitma
'
Eerolt sain suudluse teele kaasa ja aitas koti auto peale kanda .
Tee Hämeenlinnast Helsingisse läks päris lõbusalt ja vahejuhtumiteta . tundsin korra küll et on kõhus mingi urin ja kerget pissihäda aga see ei olnud nii paha et oleks pidanud tegema metsapeatust
Jõusime Helsingisse õigeks ajaks ja seal sadama ümbruses ma ei oleks küll leida üles seda õiget kohta kuhu vaja minna ja isegi navigaator vahepeal ei osanud võtta mingit seisukohta et kuhu vaja minna , teed ju nii üles kaevatud seal Helsingis . Õnneks mu minijas on nii arukas ja tark tüdruk et oskas selles tohutus liiklusrägastikus toime tulla ja juhtida auto kindlalt sadamasse ja jäime tollipunkti seisma oma järjekorda ootama .
Aega läks päris palju aga siis kui meie järjekord ette jõudis siis Sandra seletas inglise keeles et tal on kaasas invaliid ja et pääseksime kohe lifti ligidale oma autoga . Nii ka oli ja auto peatus otse lifti ukse ees.
Ei olnud kuigi raske tõusta autost teha paar sammu ja kohe sattus teele ette takistus mis oli peaaegu ületamatu
Selline vall- raudne vall millest pidi üle ronima ….Noh pusisin, mis ma pusisin aga sain üle ka . Sõitsime üles ja istusime akna juurde , jõime kohvi ja sõime võileiba .Ootasime kuna saabume Tallinna Vaatasime rahulikku merd ja oli tore Sandraga ka poest läbi käia ja ostsime minule huulepulga ja Lumene näokreemi mati mis punetavad kohad katab . Tahtsin ka lõhna või deodoranti aga siis tagasiteel otsustasin nii .
Rääkisime Oskarist ja elust ja kõigest mis aga pähe tuli ja ei läinudki kaua kui olime juba sadamas ja pidimegi suunduma autosse
Mulle jäi meelde üks väike vanainimene kes sõitis edasi Peterburgi . Oli käinud Soomes pojal külas ja oli 92 aastane . Tema oli rulaatoriga ja talle ka reis meeldis , rääkisime nats juttu . Väga tubli pisikene vanainimene. Mõte jooksis aga kogu aeg oma ema peale ja kuidas me koos temaga mitmeid kordi laevaga reisisime .
Kui Tallinna jõudsime oli ilm väga ilus … Teekond jätkus Viljandi poole
Mäo kandis eksisime pisut ja sõitsime Paide peale aga saime aru et on midagi valesti ja saime õige teeotsa varsti jälle kätte , Esimest korda elus ma tundsin et tahan nii hirmsasti juba ema juurde .
enne oli ikka nii et kui merelt Tallinn juba paistis siis tuli juba pisar silma ja juba tahtsin Tallinnasse ja oma armsasse Eestisse. aga nii kui juba istusin Viljandi bussi peale ja mööda Tartu maanteed sõit algas aukliku tee peal ja ruure raputamisega siis hääbus kiiresti mu tuhin ja kodumaa armastus ja tahtsin juba tagasi Hämeenlinna. Nii oli .
.
Nüüd aga tahtsin ema juurde , teadsin et see jääb meie viimaseks kohtumiseks aga ikkagi ootasin juba et pääsen ema kallistama et ikka jõuaksin see oli ainuke mõte sest võisin ju ka mitte jõuda
Tahtsin ikka jõuda
Sandraga oli nii hea ja turvaline sõita . Kuidas küll nii noor armas laps oskab suurt autot juhtida ja olla nii hea autojuht
Nii ja siis oligi Viljandi maakond ja lõpuks ka Viljandi - Kõigepealt viskasimegi kotid Silvi juurde ja kohe edasi haiglasse .
Haiglas selline vahejuhtum et taas kunagine lapsevanem tundis mind ära ja küsis Sandralt et kas mu nimi on Nataly ja siis minule ütles et on Viljari ema , mulle tuli kohe meelde Pendis Viljar kes oli minu rühmas kunagi ja oli küll lapsena nii ilus poiss et ei oska kohe arvatagi kui kena noormees temast on sirgunud . Nii tore oli ära tunda .
Sandraga läksime siis ema palatisse ja ema oligi seal üksinda palatis ja sain kohe ema kallistama minna . Ausalt ma ei tea kas ta sai aru kes ma olen või ei saanud aga mulle tundus et ta sai . Ka Sandra vaene laps . pole vist kunagi näinud inimest sellises seisukorras ja pisarad tulid tal ka silmadesse ja oli näha kui sügavalt ta kaasa tunneb . Kallistasime seal ja mina jäin edasi ema juurde ja Sandra hakkas sõitma Tallinna poole
Ta veel oli muretsenud minu pärast et mulle sealt takso kutsutakse kui ma tahan koju minna ja rääkis ka Viljari emale et ta aitaks kui vaja ja ta tuligi abi pakkuma kuid ma ütlesin ära sest tahtsin veel võimalikult kaua olla koos emaga Ema oli nii abitu ja kui vaatasin voodilina alla siis ei tundnud ära kui kõhnaks ta oli jäänud ja kui peenikesed olid tema jalad ..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar