Lugesin kusagilt et positiivne mõtlemine võib tuua kasu aga võib isegi kahju tuua. Umbes nii, et kui sa oled haige ja pead mõtlema positiivselt siis kaob su haigus ära ?
Kas võid terveks saada positiivse mõtlemisega ?
Või endale positiivsuse sugereerimisega ?
Ja kui krooniline valu vaatamata sellele ära ei kao kas siis inimene hakkab ennast süüdistama, ja olukord muutub veel halvemaks ?
Et siis parem oleks nii, et teadvustad oma valud aga katsud ikkagi kuidagimoodi hakkama saada ja olla sealjuures positiivne . Nii vist on jah kergem.
Jaa- ah.
Ma ütleksin selle peale nii - et kui ma olen sündimisest saadik olnud pessimistlik, siis seda positiivsust süstida endasse- siis kui jääd haigeks- ei ole kerge . Tavaliselt muutub siis inimene veel negatiivsemaks. Kas pole ?
Teine lugu on positiivse, optimistliku inimesega - ta on olnud ja on jäänud optimistlikuks, vaatamata et talle on tulnud igapäevased valud ja kannatused ja haigused ja kõiksugu maailma pahad asjad ... Ta lihtsalt ei taha vinguda, sest teab, et see ei tee midagi head. See tähendab, et positiivsel inimesel jätkub veel mõistustki olla negativismita .
Positiivne inimene leiabki igapäevasest elust - mis on täiesti igav, tavaline - ikka mõne pisikese detaili, mis on hea - mis talle on valmistanud rõõmu ja naudib seda mis tal on . Kui jalg valutab siis on rõõmus et käsi on terve . jne. Mina näiteks ei saa välja tihtipeale aga kui lähen siis on see minu jaks suur rõõm ,samuti kui lapselaps helistab skypesse , vöi mees keedab hommikul kohvi ja toob mulle .
Negativismiga inimene leiab aga igast päevast ainult seda, mida on täna olnud halba ... Sellise inimesega ei taha tegelikult suheldagi, aga kui sinu hea sõber on selline- kuidas siis olla ja toimida ? Suhtled ja püüad teda kuidagiviisi ergutada ja maandada tema pahasid pingeid. Sealjuures nähtamatult annad endast ära head energiat ja positiivsust . Kui seda positiivsust on võimalik taastada oma igapäevaelus, siis pole hullu , aga kui on selline "vampiir"- kes su seespidiselt tühjaks imeb energiast ? Ja kui ta on su sõber?
Pean mainima, et minu juurest on elus pettunud inimesed lahkunud sära silmis ja täis elutahet, kui olen nad ära kuulanud , neile sisendanud, et kõik pole nii hull nagu paistab ja kõik saab veel korda - mulle on öeldud et oi - sa mõjud mulle nii hästi , oi minu tuju läks kohe sada korda paremaks , meel kergemaks. Aga mu enda meel? Kas ma ei ole kaotanud sellega oma energiast palju ?
Endale tundub et ei ole - mul on kõik ok. Temal on ka kõik ok . Aga sügaval sisemas me ju ei tea mis toimub?
Samas on minulegi olnud rasketel hetkedel mõni sõber toeks ja kuulanud mind ära, lohutanud ja aidanud üle saada ja ma tunnen head meelt ,et olen leidnud selliseid inimesi enda ümber . Olen neid leidnud isegi siin Soomes, kus olen eesti sõpradest ( eluaegsetest sõpradest ) eemal . Nii eestlasi, kui ka soomlasi kes on mind aidanud .
Kunagi hästi noorena lugesin kusagilt taas, et mida muuta ei saa- seda ei pea muretsema .
See lause jäi mulle eluks ajaks meelde ja selle lausega olen ennast mitu korda päästnud raskest olukorrast ... olukorrast, kus iga teine võiks saada shoki, iga kolmas depressiooni ja iga sajas enesetapu äärele .
No mida ma muretsen, kui midagi ei saa teha - nii on nagu on - eks jumal näeb ja juhatab ja kõik läheb ikkagi nii nagu jumal tahab . Ja jumal ju teab mis on meile parim . Mis siis mina väike inimene muretsen . Ja kui ma veel tean- et ma midagi muuta ei saa.
Noh ja algklassides juba õppisime: "kus viga näed laita seal tule ja aita "
Nii olen teinudki , ei laida vaid aitan, keegi ei taha sinu laitust kuulda. Ja kui aidata ei oska, siis ole parem vait .
Teisele optimismi sisendada on väga raske ja võimatu isegi ma ütleks - natukeseks ajaks ehk veidi . Nojah, kuidas võtta , kumb siis parem on kas positiivsus või negatiivsus ? Ka negatiivne inimene elab ära -imeb teistelt energiat ja sellest elabki ja mõnikord paremini kui teised ...
Aga siiski -olgem positiivsed !
Kas võid terveks saada positiivse mõtlemisega ?
Või endale positiivsuse sugereerimisega ?
Ja kui krooniline valu vaatamata sellele ära ei kao kas siis inimene hakkab ennast süüdistama, ja olukord muutub veel halvemaks ?
Et siis parem oleks nii, et teadvustad oma valud aga katsud ikkagi kuidagimoodi hakkama saada ja olla sealjuures positiivne . Nii vist on jah kergem.
Jaa- ah.
Ma ütleksin selle peale nii - et kui ma olen sündimisest saadik olnud pessimistlik, siis seda positiivsust süstida endasse- siis kui jääd haigeks- ei ole kerge . Tavaliselt muutub siis inimene veel negatiivsemaks. Kas pole ?
Teine lugu on positiivse, optimistliku inimesega - ta on olnud ja on jäänud optimistlikuks, vaatamata et talle on tulnud igapäevased valud ja kannatused ja haigused ja kõiksugu maailma pahad asjad ... Ta lihtsalt ei taha vinguda, sest teab, et see ei tee midagi head. See tähendab, et positiivsel inimesel jätkub veel mõistustki olla negativismita .
Positiivne inimene leiabki igapäevasest elust - mis on täiesti igav, tavaline - ikka mõne pisikese detaili, mis on hea - mis talle on valmistanud rõõmu ja naudib seda mis tal on . Kui jalg valutab siis on rõõmus et käsi on terve . jne. Mina näiteks ei saa välja tihtipeale aga kui lähen siis on see minu jaks suur rõõm ,samuti kui lapselaps helistab skypesse , vöi mees keedab hommikul kohvi ja toob mulle .
Negativismiga inimene leiab aga igast päevast ainult seda, mida on täna olnud halba ... Sellise inimesega ei taha tegelikult suheldagi, aga kui sinu hea sõber on selline- kuidas siis olla ja toimida ? Suhtled ja püüad teda kuidagiviisi ergutada ja maandada tema pahasid pingeid. Sealjuures nähtamatult annad endast ära head energiat ja positiivsust . Kui seda positiivsust on võimalik taastada oma igapäevaelus, siis pole hullu , aga kui on selline "vampiir"- kes su seespidiselt tühjaks imeb energiast ? Ja kui ta on su sõber?
Pean mainima, et minu juurest on elus pettunud inimesed lahkunud sära silmis ja täis elutahet, kui olen nad ära kuulanud , neile sisendanud, et kõik pole nii hull nagu paistab ja kõik saab veel korda - mulle on öeldud et oi - sa mõjud mulle nii hästi , oi minu tuju läks kohe sada korda paremaks , meel kergemaks. Aga mu enda meel? Kas ma ei ole kaotanud sellega oma energiast palju ?
Endale tundub et ei ole - mul on kõik ok. Temal on ka kõik ok . Aga sügaval sisemas me ju ei tea mis toimub?
Samas on minulegi olnud rasketel hetkedel mõni sõber toeks ja kuulanud mind ära, lohutanud ja aidanud üle saada ja ma tunnen head meelt ,et olen leidnud selliseid inimesi enda ümber . Olen neid leidnud isegi siin Soomes, kus olen eesti sõpradest ( eluaegsetest sõpradest ) eemal . Nii eestlasi, kui ka soomlasi kes on mind aidanud .
Kunagi hästi noorena lugesin kusagilt taas, et mida muuta ei saa- seda ei pea muretsema .
See lause jäi mulle eluks ajaks meelde ja selle lausega olen ennast mitu korda päästnud raskest olukorrast ... olukorrast, kus iga teine võiks saada shoki, iga kolmas depressiooni ja iga sajas enesetapu äärele .
No mida ma muretsen, kui midagi ei saa teha - nii on nagu on - eks jumal näeb ja juhatab ja kõik läheb ikkagi nii nagu jumal tahab . Ja jumal ju teab mis on meile parim . Mis siis mina väike inimene muretsen . Ja kui ma veel tean- et ma midagi muuta ei saa.
Noh ja algklassides juba õppisime: "kus viga näed laita seal tule ja aita "
Nii olen teinudki , ei laida vaid aitan, keegi ei taha sinu laitust kuulda. Ja kui aidata ei oska, siis ole parem vait .
Teisele optimismi sisendada on väga raske ja võimatu isegi ma ütleks - natukeseks ajaks ehk veidi . Nojah, kuidas võtta , kumb siis parem on kas positiivsus või negatiivsus ? Ka negatiivne inimene elab ära -imeb teistelt energiat ja sellest elabki ja mõnikord paremini kui teised ...
Aga siiski -olgem positiivsed !
Mina olen ka sellega nõus, et positiivselt mõeldes võib mõnigi asi ikkagi hästi lõppeda ja ei ole ju mõtet muretseda nende asjade pärast, mis meist ei olene. Sellest hoolimata on minulgi nõrkusehetki ja vahel olen ennast masendusse nutnud ja enesehaletsuse ohvriks langenud.Nii kahju on endast hakanud ja siis kruvid seda tunnet järjest ja järjest suuremaks ning haledamaks.Õnneks on need väga harvad korrad ja minu ümber on enamasti rõõmsad ja positiivsed inimesed.Olen alati vastanud, et mul on kõik hästi ja elu korras. Enamasti see nii ongi, aga vahel tuleb lihtsalt mu ilus algus ja esimene abielu jälle meelde ja siis lähebki meel kurvaks.
VastaKustutaOptimismi sisendamine mõnele inimesele on väga raske. Mul on praegu üks töökaaslane väga raskelt haige.Tema jutu järgi on tal ravimatu haigus ja paari kuu jooksul sureb niikuinii. Mõni päev lubab ka 4 päeva pärast. Ma ei julge kunagi küsidagi, kuidas tal läheb, sest ma tean, mis siis juhtub. Ta hakkab kõva häälega karjuma ja kõiki süüdistama, et tal on nii paha ja raske ja kohe hakkab surema. Samas ma mõtlen, et kui inimene on nii haige, siis ilmselt ta ei tuleks enam tööle.Vahel on selline ärakasutatu tunne tõesti, sest arsti juures käib ta just tööpäeval ja kõige kiiremal ajal, olgugi, et ta ei tööta täiskoormusega ja on ainult 2 päeva nädalas tööl.Loomulikult on need mulle ka väsitavad päevad, sest ma pean kogu aeg mõtlema, mida ma ütlen või räägin. Õnneks on lastega töötades seda positiivsust ikkagi rohkem. Mina saan oma energia ja jõuvarud tagasi just õhtul peale tööpäeva ja majapidamistöid rattaga sõites. Tunnen kuidas rõõm ja rahu mu hinge ja südamesse poevad ja siis meeldib mulle veel kududa. See on samuti rahustav ja meelepärane tegevus.