Lugemisnurk

Šotimaal, kus hinnatakse säästlikkust ja peetakse proteese lausa iluasjaks, on doktor Frederick Gilchristi odav teenindus ja kalduvus hambaid välja tõmmata talle arvuka klientuuri kindlustanud. Siiski oskavad arukamad mägielanikud – nende hulgas Lochdubhi politseinik Hamish Macbeth – selle seelikukütina tuntud hambaarsti liigtoimekatest kätest eemale hoida. Vaid piinavalt kriipiv valu ajab konstaabli Gilchristi hambaravikabinetti. Sinna minnes valmistub Hamish stoiliselt oma naeratusega hüvasti jätma. Aga see, mis ta eest leiab, on veelgi närvevapustavam: doktor Gilchristi surnukeha. Hulk muid kahtlusaluseid peale ühe vihase abikaasa on Macbethile suuremaks suutäieks, kui ta läbi jõuab närida. Tõendeid läbi kaaluma asudes... paljastab ta mineviku, mis on ühteaegu nii ohtlik kui ka šokeeriv.

siit

Armastatud põnevusromaanide autor Mary Higgins Clark paljastab oma romaanis tumeda saladuse ühe perekonna minevikust. Kahe õe Kate ja Hannah Connelly elu on hädaohus, kui nende vanaisa rajatud mööblifirma Long Island Citys, kuulus oma täiuslike antiigireproduktsioonide poolest, keset ööd leekidesse lahvatab ja hooned maani maha põlevad, kaasa arvatud muuseum, kus hindamatuid antiikesemeid on aastaid eksponeeritud.

Tuhk toob nähtavale jahmatava ja võika avastuse ning äratab hulganisti kahtlusi ja küsimusi. Kas plahvatus oli korraldatud meelega? Mida tegi Kate, pikk võrratu blondiin, riigi ühe suurima raamatupidamisfirma sertifitseeritud audiitor ja tõusva moedisaineri õde, muuseumis öösel leekide lahvatamise hetkel? Miks oli Gus, pahur pensionil kunsttisler, temaga seal sellisel öötunnil? Mis siis, kui keegi ei ole see, kes ta väidab end olevat?

Nüüd on Gus surnud ja Kate lamab haiglas, rängalt vigastatud ja koomas. Kumbki ei saa öelda, mis neid sinna tõmbas ja kas sel tragöödial võib olla tegemist noore naisega, kes läks kaduma palju aastaid tagasi. Nad ei saa ka hoiatada, et keegi võib katta oma jälgi, soovides tappa, selleks et end päästa...

Samm-sammult demonstreerib Mary Higgins Clark ootusärevust ja põnevust täis romaanis oma meisterlikkust, mis on teinud tema teosed tunnustatud rahvusvahelisteks bestselleriteks.

 

link siit

ja Eestit külastas Barrac Obama

 

http://uudised.err.ee/v/obama_eestis/6dcbfeda-b744-4e9c-bf23-d1b9bc4bfe89

 

Kuulasin huviga tema könet teleka vahendusel .Ja soovisin ka siia ära trükkida marie Underi luuletuse mida ta tsiteeris

PÄÄLEKAEBAMINE

Ma hüüan kogu oma rahva suust:

me maad on haarand hirmus raske taud

me maa on varjutatud võllapuust,

me maa - suur lahtikaevat ühishaud.

Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!

sest põdeja on jõuetu ja nõrk.

Kuid nagu linnukarje kaob mu hüüd,

see hajub tühjusesse: maailm on külm ja kõrk.

 Kas rauga ohe, väeti lapse nutt -

see jookseb liiva, kaob kui pettevirv?

Mees, naine oigab nagu haavat hirv -

see võimumeestele vaid muinasjutt.

 Maailma silm on pime, kõrv on kurt

ja vägevate jõuk kas loll või hull.

Kaastunnet on vaid sel, kes hädast murt,

ja südant ainult kannatajal - sul ja mul.

 2  All kõlekollase ja moondund taeva

just vastu tuult mu mõtted jälle teel,

kui kiskja puuris märatseb mu meel

ning lahti hammustab me ühisvaeva.

 Ei muuks ma ahistustekuhjas kaeva,

ei muuks nii sünget lõõska hõõgu keel:

et õigluskirg veel huugaks, enam veel,

seks hädatrumm peab põrisema aeva.

 Öö seisab ees. Mu mured avali

ja välja laotet. Nagu kivivise

käib päälekaebamiste leegion.

 Täis nördimust ja hukkamõistu on

mu silmad unekatteta ja alasti,

ei talu lugeda neis muu kui - Jumal ise.

 3 Ma tulen nagu väga kaugelt, kust

end vaevu läbi murdsin kaudu talvekuude

ja leinamõtete, mu kodutruude,

alt lahti lööma kevadesse ust.

 Kuid kuidas astun, suu täis süüdistust,

nüüd roosahelbeliste õunapuude

ja teiste kauniduste juure uude

maipäeva, kui mu meel on vihast must!

 Veel ootan päästeinglit ma täis trotsi,

hääd soovides kuid kurja küüsi vajun,

kes olla võiksin tuvist vagusam.

Kui tunneks kuradi ma sarveotsi

end tõukavat, kas kahjurõõmus tajun,

et kättemaks on kõige magusam?

 

 Leidsin selle

SIIT

 blogist . Aitäh