Kuidas ma masendusse vajusin

Hall 

 küll on igav värv 

 tänavad on hallid, inimesed on hallid

 riided on hallid seljas 

mõtted on igavalt  hallid 

elu on hall---- kui oled juba selles vanuses 

 õieti ega vanuses polegi küsimus --  kui oled vana ,aga jaksad veel võidu joosta noortega,  või siis vähemalt sammu pidama koos nendega .. aga ei - seda suutmata oledki igav ja hall   

Mina ei  suuda juba ammu  ei joosta, hea kui keppidega veel kargutan vähe ringi ...  

 Millest saaksin  ammutada energiat ?  Põhiline vastus on et Lastest ja lastelkastest ja  armastusest  . 

Tahaksin suhelda  lastega ja lapselapsega .   Ei  jaksa ise sinna minna oma tervise pärast . 

Vanem poeg käib perega  korra  aastas  külas ja siis on tõesti nagu  saaksid suure portsu elujõudu ja tahtmist .. aga  noorem poeg   pole sedagi saanud teha  10 aasta jooksul kaks korda ... täitsa p---- 

Siis aastas korra tulevad päevaks  kaheks - kuidas olla rõõmus ja rahulolev ja õnnelik selle killukese  üle, kui tahaks karjuda ja nutta   et olete  mind täielikult unustanud oma   täiuslikkuse poole püüdlemisega ja  elukvaliteedi viimase peal hoidmisega ..  Rahateenimisega  Kõik energia ja vaev kulub sinna et nende pere saaks reisida ja elada  priiskavalt ja ülihästi .

Muidugi on mul selle üle hea meel, et see nii on, aga kas mina ei väärigi mingisugust tähelepanu, ega suhtlemist?  minu suhtes täielik üksköiksus on ikka  sügavat pettumust  tekitav     

Olen nii  pettunud kõiges oma elus ja elamises ja  selline päevast päeva  kuust kuusse  valudega vaevlemine on nii ära tüüdanud ... 

  Proovin igast päevast teha natuke talutavama ja et oleks midagigi  mille nimel elada.   Olen  jah arusaaja inimene ja proovin endale selgeks teha, et lapsed ei saa tulla  mulle nii tihti külla.    sest me elame eri riikides ja noored on ju tööl ja puhkus on vaid aastas korra . Aga miks ma pean teisi kogu aeg välja vabandama . on ju telefonid  skaibid watsapid   facebookid .. saaks suhelda ju ka  nii ... aga ei , neil pole aega ka selle jaoks ... ja milleks, neid ei huvita  kuidas ma elan mis ma teen mis söön mis joon ja sellest ei maksaks rääkidagi ,et  äkki oleks mul ka korra eluski abi vaja , Ei  sellist asja nende pähe ai mahu, et tuleks aitaks teha midagi  mis minu ellu  tooks ka rõõmu , pean olema selle killukesega rahul, et  aastas korra näen lapselast ja    temagi on  nüüd hoopis rootslane ja ei räägi minuga   sama keelt ... 

 Poeg ütles, et õpi rootsi keel selgeks või inglise keel , muidugi õpiks kui  seda vaja läheks, aga  mis mõtet mul seda on õppida  kui suhtlemist nagunii pole  ...  see  kord aastas kui nad külas käivad räägivad  lapselapse ema ja isa omavahel ka  rootsi keeles  ... ei saa aru aru, ega ei tahagi aru saada sellisest käitumisest. 

  Jaa .  oma emaga suhtlen ma aga täielikult   vastupidiselt ...  Mitmeid mitmeid aastaid juba olen temaga igapäevane suhteja skype kaudu ... IGA JUMALA PÄEV ---   Ei tea kas selliseid tütreid veel leidub kes   oma emaga  iga päev skypes räägib .. kui on siis palun tutvustage mulle end. Muidu ma arvan et olen   ainuke ..   Meil on ammu juba kõik jutud räägitud ja sadasid kordi üle räägitud ja pole midagi uut  rääkida, aga ikka vaja iga päev järgi küsida, et kuidas läheb ja mis teed ja  kuidas tervis ja kes on külas käinud ,,, kui näiteks minu lapsed Eestis käivad ja siis  vanaema juures on, siis on mul  täitsa sama hea meel, kui nad oleksid minu  pool  külas , olen ema pärast  õnnelik, et tal veab ja ta näeb neid  ...  Muidugi on mul hea meel  et 82 aastane vana inimene igapäevaselt skypes on aga ega ta muud  arvutiga teha ei oskagi ja vahest läheb ka see  skype rikki ja siis tal vaja arvutispetsi, kes tuleb ja korda jälle teeb ... 

 Siis kui ma veel terve olin ja iga aasta  kaks korda  Eestis käisin kuna ka mina olin tööl ja puhkust võtsin kahes osas, et   saaks ema sünnipäevaks ja emadepäevaks Eestisse siis oli ka nii, et   põhiliselt kulus aeg koristamisele ja ema kodus  aitamisele , ei käinud seal ainult söömas ja magamas  .. käisin poes ja ostsin kapid süüa täis ja     aeg kulus muidugi ruttu ka .

Nüüd kui enam millegiga aidata ei suuda, siis ei ole ka    kaua aega enam käinud . Ei suuda vaadata kuidas ema õnnetu näoga istub ja vaatab kuidas ta tütar keppidega kooberdab ... parem olen juba siin oma kodus ... aga suhtleme ju iga päev ikka ..

  Saadan talle pakke  inimestega kes siin Soomes tööl käivad ja vahepeal Eestimaal käivad   suured kotitäied mida suured mehedki vaevu jaksavad tõsta ..  aga kohale nad viiakse ja näen kuidas ema rõõmustab ja  saab energiat ...  See just on see tähtis asi, et tahad teisele head meelt teha  ... tahad teist rõõmustada .. Minul on see nii  veres ja eks olen ehk seda emalt õppinud,  sest ega ma muidu   lapsepõlves kunagi niisama kiita ei saanud kui pidin eriti sügavasti pingutama ja midagi eriti palju head tegema ..  niisama ei armastanud mind keegi niisama  et lihtsalt olemas olen .. Isa  armastust pole kunagi tundnud ainult purjus peaga peksmist ja lõugamist ..  Emaga sain küll hästi läbi  ja proovisin talle kogu aeg meeltmööda olla ja  kuulata mida ta mulle õpetab ..  ja jumala pärast mitte häbi teha talle  oma käitumisega ..  Ei ole kunagi tundnud et ema armastab mind . isegi mäletan seda hästi, kui arvasin et ema õde (minu tädi ) armastab mind palju rohkem kui ema ise ...   ka füüsiliselt karistas kui ei teinud seda mida ta tahtis ... 

 Jaa  ja nüüd muidugi  olen emalt kuulnud kiidusõnu rohkem kui kunagi varem,  aga see ei ole mulle enam    nii vajalik kui oleks olnud lapsena ... 

Tundsin ennast nii mahasurutuna , madala enesehinnanguga  ja  väärtusetuna  ..   sain sellest foobiast lahti alles siin  Soomes elades, aga  see ka ei kestnud kaua kuna töötrauma tagajärjel   liikumisvõime halvenes ja enam ei suutnud  käia ega liikuda õieti kui sohva ja külmkapi vahet .. Muidugi on hea et ma nüüd saan käia ujulas nii tihti kui  suudan .. ja saan vähe liigutada sest kodus ju ei liigu peaaegu üldse ... 

  AGA EI LANGE NÜÜD ENAM SÜGAVAMALE AHASTUSSE VAID JÄTKAN TAAS RÕÕMSALT JA NII HÄSTI KUI SUUDAN  . ENNAST HALETSEDA ON VAHEST NII HEA - HAHAHAHAHAA🙋

 AGA SEE ENESEHALETSUS EI AITA VAID AITAB  SEE KUI VÕTAD ENNAST KÄTTE 🙆JA NATUKE TEED MIDAGI HEAD JA ENESETUNNE TÕUSEB .. 

👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯👯

 Sõbrannad on  praegu puhkusel  Horvaatias  (Kroatia) 

 saadavad ilusaid pilte ja ootan neid tagasi  ja kindlasti toovad  midagi  mälestuseks kaasa , sest nad ongi mu parimad sõbrannad ja ei jäta mind päris üksi,  njah , palusin poega eelmisel aastal  et  kui ta Hiinas käis- et tooksid mulle Hiinast  teed ...   muidugi ei toonud -  neil pole seda soont et tahaks emale rõõmu teha ---  aga ma ei usu, et kõik mehed on sellised ja naised on teistmoodi ja hoolivad emadest rohkem  ...  kui mu oma soomlasest  meest  vaadata( tema pole minu laste isa) siis ega tema ka oma emaga ei suhelnud  palju .. ega ei käinud külas ega ei kallistanud ... no vähemalt selles osas on mul vedanud et pojad ikka kallistavad  kui üle pika aja kokku saame ...  seda nad ei häbene 

 Vahest on vaja kirjutada südamelt ka sellised asjad mis nutma ajavad ära, et ehk siis jälle kergem  ja varsti on soe kevad ja suvi ja loodame et siis kaob melanhoolia ja nukrus  ... 

  

samal ajal 

HORVAATIAS