Inimene elas täiesti üksi- tal ei olnud lapsi, ei olnud naist, ei olnud õdesid ega vendi, ega ka muid sugulasi . Sõpru tal ka polnud - niisama mõned tuttavad kellega ajas mõningaid asju .
Nüüd teda enam pole .
Mul ausalt öeldes täitsa kahju kuigi ta oli minu vastu jõhker ja vägivaldne . Aga oli tutvumise alguses päris humoorikas ja vahva .. Kaua ta muidugi nii tore polnud, sest põhiiseloom lõi välja päris ruttu .
Mina tuvusin temaga eestis ja tema oli see inimene kes pakkus mulle kätt ja südant ja Soomemaad ja ma ei suutnud öelda ei .
Pärast muidugi kahetsesin, aga tagasi tühja koha peale ka enam ei tahtnud naasta . Ei olnud ju enam kodu ega töökohta aga siin oli kõik - kodu, töökoht ootamas, uued sõbrad paremad tingimused .
õnneks lahutasin õigel ajal enne kui midagi hullemat juhtus ja sain uue kodu ja ka uue mehe kellega elan siiani õnnelikult . Aga kuidagi kurb oli täna kui sain teada, et mu teine mees on surnud.
Võttis kuidagi olemise vaikseks ja peatas korraks ajaratta .
Aga süütan temale täna küünla,tema mälestuseks ja tänuks, et elan nüïd Soomes ja mul on siin hea olla. Kedagi muud ju tal pole ka, kes teda meenutaks. On ikka jube küll, kui inimene elab ja kaob lihtsalt ei kuhugi ja mitte iialgi enam keegi teda ei meenuta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar