Süütunne

                Kui poen voodisse  siis vahest hakkab mind närima süütunne .
See algab tasapisi  väikesest mõttevälgatusest  ja paisub nii suureks, et tuleb pisargi silma kui anda sellele vaba voli .  Tavaliselt hakkan meenutama  möödunud aegu, siis, kui olin noor ja lapsed veel väikesed.

 

   Hakkan mõtisklema selle üle, mida oleksin võinud teha, et elu oleks olnud  parem  meie peres.
Et meie pere oleks püsinud koos . Et lastel oleks lapsepõlvekodu ja ema, isa kelle juurde koguneda jõulude aeg oma lastega , nagu paljudes peredes kombeks ..

  Oleksin tahtnud elada  laste isaga, kuni  viimase hingetõmbeni ja oleksin ka elanud, vaatamata sellele et ta mind ei armastanud, ma lihtsalt tahtsin, et meil oleks kodu ja pere. Aga läks nii sitaks kätte,  et lihtsalt polnud enam võimalik jätkata . Muidugi olin ma ise  ka süüdi,  et üldse sellise mehe endale valisin, aga siis polnud ju teistmoodi mõeldav, kõik tundus alguses õige .

 

   Ma armastasin ja hoidsin väga oma lapsi . Praegu ma vaatan kuidas vanem poeg oma poega kasvatab  ja õpetab ja ma kohe olen õnnelik, et olen nii kaugel neist , lausa teises riigis , muidu oleksin kindlasti läinud vist õpetama  ja noorte ellu vahele segama .
   Mind häirib see et pisike laps on juba nii palju saanud siin maailmas haiget , kukkunud basseini, kukkunud  teiselt korruselt treppi mööda alla ja muhke on saanud juba oma kolme aasta jooksul nii et vähe pole , küll ta on pudelikorgi kõrisse tõmmanud ja haiglas käinud uurimas et kas käeluu pole katki ..
 Ma nii kohe kardan, et noor ema ei oska hoolitseda nii hästi kui mina oleksin teinud ja mul on häbi et ma nii mõtlen.

   Kui minu lapsed olid väikesed ei olnud nad päevagi mitte kellegi juures hoiul, ei minu vanemate,aga ka mehe vanemate pool ... käisime seal külas ja koju tagasi, ei usaldanud oma lapsi kellegile ..
  Praegu vaatan kuidas lapselapse ema jätab oma pisikese 1-2 aastase lapse oma emale, õele või isa hoolde ja  lendab teise riiki pidutsema ja ennast oma lapsest välja puhkama, ma ei saa sellest aru ja mul on taas häbi et ma nii vanamoodne olen ..  kuidas saab oma lapsest väsida ... Nii väikesel lapsel peab ju kogu aeg olema juures ja armastama teda ...  Noored on ju täis energiat ja seepärast ongi õige aeg sünnitada noorelt

     Nüüd sõitsid mõlemad nii isa kui ema  ja laps jäeti tädi hoolde 2 aastane ja 10 kuune .  minule ütles minija, et ma ei tahtnud siin üksi olla- kui mees sõidab komandeeringusse , siis parandas ennast (koos lapsega ei taha üksi siin oma kodus  olla ) Issand -kas nii peabki ?
   Laps vaatab hommikust õhtuni televiisorit ...  sõnu on õppinud kordama alles  nüüd viimase kahe kuu jooksul - minu laps laulis 2 aastaselt juba üle 20 laulu peast ja rääkis vabalt , teadis aadressi ,  teadis vanemate nimed ja vanaema vanaisade  nimed ... üldse  tegelesin lastega palju ja nüüd  saan aru, et  kellel seda aega on tegutseda ja õpetada, kui emad istuvad telefoni või arvuti taga ja lobiseb sõbrannadega ja isad mängivad arvutimänge ...  ja mul on häbi, et ma nii mõtlen, ma süüdistan ennast  sellepärast ja siis hakkab mul endast hale ja pisarad tulevad silma . 
 

   Ma  kahetsen siin elus   paari asja ja see puudutab lapsi ja esimest meest .  Nüüd  kui olen invaliid ja töövõimetuspensionil ,kahetsen ka seda,  et oma tervise eest hoolt ei kandnud ja liiga palju liiga head ja magusat sõin ja nüüd annab see valusalt tunda .
   Vahest hakkab endast nii kahju sellepärast, et lapsena me saime tunda isa vägivalda ja peksmist ja söök oli ainuke lohutus ja ema ei saanud muud meile head teha kui et söötis meile  head ja paremat salaja sisse.
    Sest kui istusime söögilauas oli alati hirm peksa saada või  isa puhtaks lakutud lusikaga meile vastu pead virutas ... Purjus peaga oli väga tige ja enamus söögiaegu neelasime koos pisaratega sööki ...
    No vot sellised mõtted siis kipuvad segama und ja ajavad nutma. Aga siis hakkan lugema  meie isa palvet ja annan endale käsu, et nüüd enam ei mõtle halbu mõtteid ja jää nüüd magama rahulikult ja see aitab .
.
   Õnneks  EI MASENDU LIIGA ...  tulen olukorraga toime ja  saan reaalselt aru et pole enam mötet vanasid asju meenutada . Ja noortele annan vahest harva hästi delikaatselt   mõne nõuande ... ma ei taha et nad mind  vihkaksid .
   Ma ei saa oma lapselapse kasvatusest osa võtta, sest elame eri riikides, aga niipalju kui skypes saame näha ja rääkida    selle eest olen iga kord tänulik ...