nii vähemalt räägitakse.
Ta südametesse teed rajab,
kui silmadesse vaadatakse.
Laua taga istus noormees
ja midagi innukalt kirjutas.
Kena tütarlaps oli tema ees
ning armunult noormeest vaatas.
Mees vahepeal pead tõstis,
vaatas mõtlikult neiule otsa.
Tütarlaps rõõmsalt mõistis,
et tema on noormehele muusa.
Nii nad aina vaikides istusid
ja noormees muudkui edasi kirjutas.
nad üksteist sõnadeta mõistsid,
Ja tütarlaps armunult naeratas....
Jah , see luuletus töi mulle meelde ühe juhtumi aastast 1977
Nimelt oli minul külas noormees kellel palusin kirjutada oma külaliste raamatusse midagi .
Ja siis andis tükk aega oodata
Ootasin ja ootasin, tema muudkui vaatas mind ja proovis midagi paberile panna
suure pika ootamise järel sain oma külalisteraamatu
ja arvasin, et seal on vähemalt poeem kirjutatud, aga võta näpust -
mäletan seda nagu oleks praegu silme ees read:
ÄRGU IIAL TUHMUGU SU SILMAD
JA KADUGU NAERATUS HUULILT !
See jääb meelde elu lõpuni
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar