Üksindusest ja vajalikkusest

Lugesin üht blogi, kus kirjutaja tõstatas ette probleemi üksindusest .
Mida need inimesed teevad, kes on ka füüsiliselt üksinda?
Ilma pere ja elukaaslaseta inimesed, vanakesed metsataludes, teise riiki
 võõraste keskele kolinud inimesed?
 Mis nende armastuse akut laeb?

Mina olen ka võõraste keskele kolinud   inimene, muutsin oma elu korrapealt, mul ei olnud aega arutada, kuidas saan hakkama ja kas saan ja mis minust saab . Kuidas saan hakkama  võõra tundmatu keelega ja kuidas saan leida endale inimesi ümber, kes must aru saavad, kuidas tööd leian ,kuidas ennast elätän ..  ( nagu pagulase tunne tuli).
 Aga nagu näen - sain hakkama väga hästi ja minul on tekkinud väga suur tutvusringkond , keel on saanud selgeks ja  ei ole tunnetki et olen üksinda . Mis mu armastuse akut laeb ? Aga ei tea , kas seda on vaja laadida, kui kõik kulgeb normaalselt ja erilist armastuse akut ei ole tundnud ka siis kui ei olnud võõraste keskele veel kolinud.  Ma olen lihtsalt väga seltsiv .

Mina üksindust ei tunne, niikaua kuni on olemas lapsed, lapselapsed, mees, oma ema ,sõbrad .. sugulased. Kuigi nad elavad kõik kusagil kaugemal, väljaarvatud oma mees -on nad ikkagi minuga ja kui eriti igatsus peale tuleb on kõigil olemas arvutid ja telefonid ja paber ja pliiats et kirjake saata .      
  Niikaua kuni elan inimeste seas, ei tunne üksindust – ma ei tea -ma võin kontakteeruda ka täiesti võõra inimesega tänavalt ja teha juttu- kui selleks soovi on … olen ise ka seltsiv ja ei pelga inimesi … mõnes mõttes olengi praegu õnnelikum siin Soomes, et saan ka vahest päris rahus omaette olla, sest siin on rohkem rahu ja vaikust ümberringi ja saab keskenduda olulisemale -nagu näiteks oma kodu ja mees … Eestis ei läinud päevagi kui mõni sõbranna poleks ukse vahelt oma nina sisse pistnud ja kurtnut et tal on igav ….
  Kes noortest inimestest   kurdab, et tunneb üksindust – see ilmselt valetab, või siis lihtsalt ei tea mis on üksindus … näiteks ei olnud vanadekodus poolhalvatuna voodis -kõik tema sugulased on surnud ja rääkida ta enam ka ei saa, sest tal on afaasia. ja ta ei saagi aru enam et ta on üksinda ….
ja  teine probleem :

MIND POLE KELLELEGI VAJA 
Ma mõtlen  praegu omavanuste inimeste seisukohalt- nii 50 -60 aastased olen kuulnud  hakkavad tihti kurtma, et oh lapsed on kasvanud suureks, ei hooli, on kaugel,  ei käi külas, tapa ennast või ära . Põhilause on et :"Mind pole enam kellelegi vaja " 
Ei ole jah -  kõik ju  proovivad oma eludega ise hakkama saada, välja arvatud luuserid, kes siis elavad  vanemate kodus, vanemate rahakottide peal  pool sajandit ja rohkemgi . Sellist ju ka ei tahaks . 
Sellist asja nagu "vaja" -ei saaks tegelikult  inimese kohta öelda - mul on sind vaja, või mul pole sind vaja ... Autol on akut vaja ..... lambil on pirni vaja ilma selleta ta ei põle,  ja rinnalapsel on  ema vaja kes teda tissiga toidab kasvatab ja arendab ... siis  peale  3 eluaastat hakkab laps juba ütlema et mina ise  -     mina ise -  ta tahab ise hakkama saada. enam pole talle vaja peale käia selliste asjadega millega ta ise hakkama saab - ta teeb  ise ... ja vanemad kasvatavad ja arendavad, et laps õpiks endaga  toime tulema. Mõned vähem , mõned rohkem-kes kuidas oskab . Ja kui ta siis ei ole abitu ja saab ise hakkama   siis meie hakkame virisema et mind polegi enam vaja -  nuuks nuuks  ...  hoopis röömus peaks olema ja mitte ennast segama asjadesse ...
    Kui oskad ennast pealetükkimatult  vajalikuks teha, nii, et teised arugi ei saaks ja ei peaks seda nagu  mingiks sinupoolseks ohverduseks siis oleks ju päris ok .